Vast kõige ärritavam on pidev jõululaulude käiamine toidupoodides. Eriliselt kõvasti laseb jõulumeloodiaid millegipärast Selveri kaubanduskett ja selle hirmkõva muusika vahele pikivad nad omakorda veel kordades kõvemalt oma poe reklaami ka! Selle tõttu olen täielikult loobunud seal oma oste tegemast. Nii mõnigi rikkam meie seast aga eranditult seda poodi valibki, kuna kõrgem hinnatase hoiab vaesema rahva eemal. Vaesema ja parema kõrvakuulmisega rahva.

Sõbrad-tuttavad kurdavad igal aastal, kuidas kaks kuud varem algav jõulude pealesurumine kogu emotsiooni lõpuks täielikult ära tapab. Kui õige jõuluaeg käes on, ei jagu enam mingit erilist tunnet ega soovi püha tähistada. Kaubandus ja meedia on selle meie eest kaks kuud ette juba ära tähistanud.

Eile vestlesin lähedase sõbraga pikalt pühadest üldisemalt. Sõber jäi seisukohale, et tema tähistab asju siis, kui ise tahab. Tema ei oota, kuni kalender selleks loa annab ja pidu massidesse jõuab. Mees kinnitas, et viib naisele lilli oma valitud ajal, mitte ei oota naistepäevani. Ka oma sõpru peab ta tihemini meeles kui kord veebruari keskel, kaubanduslikul valentinipäeval. Isegi ilutulestikku lubas julge mees lasta siis, kui selleks tuju tuleb! Ei pea kannatama aastavahetuse mölluni, mil kogu linn šampusepudeleid täis loobitakse.

Olen ka ise tundnud ahistatust iga-aastaste traditsioonide poolt. Justkui rahvas muidu ei oskaks aega maha võtta ja kalender annaks selleks ainsa loa. Kusjuures loaks seda ka nimetada ei saa, kuna tegu on pigem kohustusega lähedaste, pere ja sugulaste ees. Väga kavalalt on kaubandus sellele kohustusele oma küüned taha ajanud. Müük suureneb kümnetes kordades enne traditsioonilisi meelespidamise ja pidutsemise päevi.

Jaanipäevaks põrutame kõik Saaremaale! Kastidega märjukest kaasa ning tünnidega šašlõkki pagassi! Enne seda aga elame üle need kaks kuud jõululauludega...