Kataril on 2022. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldajana palju tõestada. Võistkond on hetkel maailma reitingus 114. kohal, Lähis-Ida riikidest kümnes. Kuna tegemist oli FIFA poolt väga vastuolulise otsusega viia MM esimest korda Lähis-Itta, siis on tihti juhtunud, et pressi tähelepanu ei kuulu võistkonnale, vaid puhtalt faktile, et MM toimub Kataris. Kuluaarides on küll lugusid häälte ostmisest ja "teenete" osutamisest väiksematele jalgpalliliitudele, kuid tundub, et otsus on lõplik.

Julgen arvata, et nafta hinna tõus, Lähis-Ida rahalised ressursid ja ka naabrite positiivne suhtumine jalgpalli toovad kaasa ka jalgpalli toetuse suurenemise. Mitte ainult Kataris, vaid ka üldisemalt Lähis-Idas. Juba praegu on paljud nn jalgpalli pensionieelikud seal mängimas, ka eestlastel sealt üks negatiivne kogemus omast käest võtta. Selleks on Vjatšelav Zahhovaiko, kes sõlmis juba Kuveidi klubiga lepingu, kui põrus meditsiinilises testis teadmata põhjustel. Katari liigas on mänginud või mängivad praegu sellised nimed nagu Gabriel Batistuta, Nadir Belhadj ja Jay-Jay Okocha.

Kindlasti palkab Katar kuulsa treeneri ja "kodustab" mõned mängijad. Eriti populaarsed on brasiillased, kel oma koondisse ja isegi kohalikesse klubidessegi raske pääseda. Aega ja raha ju veel on. Mäng Eestiga on üks esimestest sammudest pikal teel.

Peale Nõukgude Liidu lagunemist oli Eesti jalgpall kehvas seisus, esimene valiksari lõppes 9 kaotusega ja 1 punktiga Malta vastu. Nüüd oleme jõudnud punkti, kus isegi Itaalia ja Serbia peavad andma oma parima, et Eestit võita. Viigid Usbekistaniga ja Lichtensteiniga näitasid, et Eestil puudub vajalik varumeeste pink, kuid parimas koosseisus on Eesti kõigile ohtlik.

Katar peaks Eestit kodus võitma, põhjuseid on mitmeid. Esiteks vajadus näidata, et nad pole marginaalne võistkond, vaid üks Lähis-Ida parimatest. Teiseks kohalik meedia ja võib-olla ka poliitiline surve. Kolmandaks mängivad nad ju siiski kodus.

Katar pole veel kunagi suurvõistlustele kvalifitseerunud, Aasia karikal on jõutud veerandfinaali. Koondis koosnab pea täielikult kohaliku liiga mängijatest. Koondise treenerid on siiski olnud enamuses välismaalt:  Euroopast, Brasiiliast. Praegune treener prantslane Bruno Metsu juhtis Senegali 2002. aasta MM-il võidule Prantsusmaa vastu. Kuna pea kõik koondise mängijad on koduliigast, siis kedagi erilist esile tuua ei oskaks. Kui, siis parim väravalööja on Yusef Ahmed - vaid 22-aastane mängija, kuid ta on 56 koondise mängus löönud 46 väravat ning võistkonna kapten.

Samas räägib Eesti kasuks see, et meil pole mingit kohustust võita. Isegi kui treener eestlastele kordab, et võit on väga oluline, esindavad mängijad oma riiki ja vaevalt, et ükski Eesti fänn oma une sellest kaotab, kui Eesti kuskil Aasias sõprusmängus kaotab. Kui raha paneksin Katari peale, siis Eesti koondise moraalse toetajana loodan siiski Eesti võitu.