Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kas Edgar Savisaar oli ikka vabadusvõitleja?

 (554)
Kas Edgar Savisaar oli ikka vabadusvõitleja?
Foto: Andres Putting

Neljapäeval laekus meediaväljaannetele järjekordne kiri Keskerakonna peasekretär Priit Toobalilt. Kuigi Toobal on aegade jooksul produtseerinud kõikmõeldavaid kiidulaule, ületas seekordne ülistus “keskerakondlikule jehoovale” kõik senised piirid.

Alustada tuleks ehk sellest, et ametlikus vormis oli tegemist Tallinna linnavolikogu pöördumisega, millele kirjutasid alla selle liikmed Max Kaur, Märt Sults, Jekaterina Matusihis, Jevgeni Diptan, Sofja Derjugina, Enn-Toivo Annuk ja Elmar-Johannes Truu. Tegelik autor on tõenäoliselt Toobal ise, sekka paar lausekatket ka teistelt. Kahtlustan näiteks, et hüüatus — “Õitsegu demokraatia tuhat lille!” pärineb Märt Sultsi suust, kelle innukaid, šokeerivaid ja veidraid ettekandeid nädalast nädalasse volikogu pinkidelt kangestunult jälgitakse. Kui lüüa internetis asuva sünonüümisõnastiku otsingusse „veidrik“, annab see muide vasteks „naljamärt“.

Kuid iseenesest polegi tähtis, kes on avaldusele alla kirjutanud. Konflikt seisneb selle sisus, sest avalduse lõigud pärinevad just kui isikukultuse käes vaevleva autokraatse võimuga ühiskonnast. Kõlab jõhkrana, kuid arvestades all-linna ja Toompea vastandumist, võibki see Tallinna linnavõimu pisikese mudelina tõele vastata.

Avaldajad kirjutavad: „Vabadusvõitleja Edgar Savisaar, kes viis laulva revolutsiooni käigus eesti rahva vabadusele, kellel selja taga peaministri ametiaeg Eesti kõige keerulisemal perioodil, omab alati usalduskrediiti inimestelt, kellele läheb korda Eesti areng ja edu. Seda ka praegu, Eesti iseseisvuse taastamise 20. aastal.“

Minu jaoks tähendab vabadusvõitlus vastandumist okupeeriva võõrvõimuga. Pole oluline, kas see vastandumine väljendub militaarses ja dissidentlikus vormis, või on tegemist hoopis kaalutletud ideoloogiaga. Savisaare puhul võib relvajõu välistada, seega võime juhinduda vaid ideoloogiast.

Esitada tuleb kaks küsimust: esiteks, kas Savisaare ideoloogia kiirendas Eesti püüdlusi vabadusele, ning teiseks, kas saab tõmmata võrdusmärgi Savisaare ning laulva revolutsiooni vahele.

Tänases keskerakondlikus ajalookäsitluses püütakse Savisaarele omistada augustiputši veretut lahendust ning ilmselt kogu taasiseseisvumist tervikuna. „Tänu temale elab Eesti täna demokraatia tingimustes,“ kirjutavad Tallinna volikogu liikmed.

Kas see ikka on nii?

Edgar Savisaar ise peab oma raamatus „Peaminister“ üheks vabadusele viinud olulisemaks tärminiks 16. novembrit 1988, kui ENSV Ülemnõukogus võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon. Ministrite Nõukogu tollane esimees Bruno Saul kirjutab teoses „Meie aeg“, et koos suveräänsuse väljakuulutamisega sai edaspidiseks arenguks aluse ka selleks ajaks välja töötatud Isemajandava Eesti (IME) arengukava.

IME põhiliseks küsimuseks NSVL aparaadist lahtisidumise kõrval oli muidugi Eesti oma raha. Edgar Savisaar oli miskipärast krooniga tugevas opositsioonis. 1987. aastal ajalehes „Edasi“ ilmunud Savisaare, Mikk Titma, Siim Kallase ja Tiit Made IME-ettepanekus oli selgelt kirjas: „võetakse kasutusele konverteeritav rubla kui rahvusvaheliselt aktsepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSVL teiste piirkondade ja ettevõtetega.“

Konverteeritava rubla ideed Eesti oma raha asemel pidasid majanduseksperdid arusaamatuks. Aga Savisaar ajas oma jonni. Võimalust blokeerimiseks ei tulnud tal kaua oodata. Juba 3. aprillil 1990 asus Savisaar tollase valitsuse etteotsa ning sellega olid kõik teed avatud. Kuigi Eesti Pank otsustati taasluua juba 1989. aastal ja 1990. aasta esimest päevast juhtis seda Rein Otsason, asus Edgar Savisaar valitsusjuhiks saades pangajuhiga konfrontatsiooni. Olid ainult Savisaare ideed ja valed ideed. Kui Savisaar tahtnuks, sündinuks Eesti kroon juba 1990. aasta sügisel! Venitamistaktika tõttu toimus rahareform aga alles 20. juunil 1992, kui Savisaar oli juba tagasi astunud. Kuna oma raha oli tollal üheks olulisimaks omariikluse sümboliks, tundub selline käitumine tagantjärele kummaline.

Teine oluline punkt meie lähiajaloos on iseseisvuse taastamine ning Savisaare roll selles.

Loe veel

Savisaart teatakse kui Rahvarinde loojat ja põhilist ideoloogi. Ei ole mõtet pikemalt peatuda rahvarinnete ajalool, vaid konkreetselt Eesti näitel. Ilmselt oli 1988. aasta 13. aprilli ETV saate „Mõtleme veel“ lõpuminuteil Savisaare poolt välja käidud idee kaval lüke haarata perestroika ehk uutmise tuultes võtmepositsioon Eesti NSV-s. Sellest on Savisaar alati unistanud — juhtida, juhtida ja veel kord juhtida.

Mis mind häirib? Rahvarindele püütakse näiteks omistada 1988. aasta kuumadel suvedel toimunud öölaulupidusid, kuigi alguse said need Tallinna vanalinna päevade stiihiliselt korraldatud koosviibimistest. Savisaar oskas lihtsalt taas olukorda enda huvides ära kasutada ja seda ei heida talle täna keegi ette. Ta oli poliitiline selgeltnägija.

Teisalt avaldus tema tõeline iseloom 11. septembril 1988, kui Rahvarindega koostööle asunud Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste nõudis „Eestimaa laulul“ peetud kõnes Nõukogude Liidust väljaastumist ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamist. Savisaar mõistis selle kõne karmilt hukka. Tõenäoliselt ei läinud see kokku tema strateegiaga. Savisaare arvates oli veel liiga vara selliseks loosungiks. Ilmselt pidi selle tegelikult välja ütlema Savisaar ise, kuid veidi hiljem ja kaalutletumas situatsioonis. Toimus ju Rahvarinde enda juriidiline asutamiskongresski alles samal sügisel.

Savisaare püüdlustest kõike ISE otsustada annab märku kas või püüe allutada Eesti Kongress Rahvarinde mõju alla. Eesti kodanike esinduskogu Eesti Kongressi valimistel 1990. aastal saadi küll kõige enam kohti, kuid selle pinnalt moodustatud Eesti Komitee juhatusse ei pääsenud jälle ainsatki Rahvarinde kandidaati. Selle võitluse oli Savisaar kaotanud. Rohkest propagandast ja osavast isiklikust oraatoritööst hoolimata.

Ka samal aastal toimunud Ülemnõukogu valimistel sai Rahvarinne 105-liikmelises parlamendis vaid 25 kohta. Kui Lätis ja Leedus saavutasid sarnased rahvaliikumise mäekõrguse ülemvõimu, siis Eestis läks miskipärast teisiti. Koos teiste Rahvarinde toetatud kandidaatidega ei piisanud sellest enamuse saavutamiseks. Ometi valiti just Savisaar valitsusjuhiks, sest lähimad võitluskaaslased olid otsustanud anda võimaluse noorel filosoofil kätt proovida.

Tollane saadik Tiit Made kirjutab oma raamatus „Ükskord niikuinii“, et „Rahvarinne näitas võimule pürgimisel üles suurt sihikindlust ja manööverdamisoskust. Edgar Savisaar paistis silma osava läbirääkijana. Vastavalt vajadusele kohtus ja vestles ta silma pilgutamata ka oma vaenlastega. Mis tahes kokkulepped võisid sündida vastavalt vajadusele ja kellega tahes. Sama kiiresti võisid need kokkulepped olla unustatud ning ärakasutatud „sõber“ või kolleeg minema visatud ja unustatud.“

Et Savisaar oli sügavalt egoistlik, näitab seegi, et kohe pärast valimisi hakkas Rahvarindest lahkuma seniseid võitluskaaslasi. Poliitika ei saa kunagi olla ühe-mehe bänd. Poliitika on kompromisside, läbirääkimiste ja kokkulepete küsimus. Kes seda ei suuda, on halb poliitik.

Järgmine oluline tärmin meie ajaloos on 3. märts 1991, kui Rahvarinde valitsus korraldas Eestis iseseisvusreferendumi. Hääletajad toetasid iseseisvumise taastamist. See oli oluline samm järgmisteks hüpeteks.

19. augustil 1991 algas Moskvas aga riigipööre. Ei ole mõtet üle korrata toimunut Moskvas ja Krimmi suvilas, kuhu suleti riigijuht Mihhail Gorbatšov. Oluline on meenutada sündmusi Eestis.

Putši alguseks oli selge, et kui tahta midagi saavutada, tuleb kiirelt tegutseda. Valitsusjuht Edgar Savisaar oli paraku Rootsis. Tiit Made kirjutab: „Temale omase salatsemise tõttu polnud ei Arnold Rüütlil, Ülo Nugisel ja Ülemnõukogu rahvarindelastel erilist aimu, miks Savisaar Rootsis on.“

Madis Salum vahendab raamatus „Tagasiteel tulevikku. August 1991“ Ülemnõukogu saadiku Rein Järliku sõnu: „Mina jõudsin Toompeale 11 paiku. Esimesed keda nägin olid Heinz Valk ja Enn Põldroos. /…/ Rääkisid, et nüüd tuleb kiiresti koosolek kokku kutsuda. /…/ Siis tuli ühendus kokku ja siis me arutasime, et mis teha. Arvasime et nüüd tuleb otsus vastu võtta.“

Järliku jutust on aru saada, et taasiseseisvumise väljakuulutamist ei saanud teha ilma teist suurt ühiskondlikku organisatsiooni — Eesti Komiteed — kaasamata. See oleks rahva lõplikult kahte lehte laiali löönud. Eesti Komitee tegigi õige varsti avalduse: „Eesti Vabariik kuulutati välja 1918. aastal ja mingi uus väljakuulutamine on mõeldamatu. Vahepealne periood oli okupatsioon.“

Koos Edgar Savisaarega oli Stockholmis veel tema lähim võitluskaaslane Marju Lauristin. Kuuldes, et Tallinna lennujaamas on putši järel maandunud dessantnikud, otsustati just Lauristin n-ö katsejänesena lennukiga Eestisse saata. „Edgar jäi Stockholmis vaatama, kuidas tema saab,“ ütles Lauristin Madis Salumi raamatus. Hirmud oli põhjendamatud ning Lauristini lennujaamas ei vahistatud ega takistatud ka tema vaba liikumist.

Tundub, et just Lauristini varasem start määras edasistes sündmustes palju. Lauristin tormas lennujaamast otse Toompeale. Rein Veidemann meenutab Salumi raamatus: „Esimene, mida Lauristin sisenedes prahvatab, on: „Nüüd tuleb kohe iseseisvus välja kuulutada, sest seda ootab meilt ka maailm!““ Koheselt seda nõudva paberiga presiidiumi ette muidugi ei tormatud.

Vahepeal jõudis Ülo Nugis istungi lahti lüüa ning Arnold Rüütel esines kõnega, kutsudes kõiki üles rahulikkusele ja meelekindlusele. Pärast kõnet astus Rüütli juurde Mart Laar ning nõudis esimehelt välja lubaduse, et enne ei kirjutata alla ühelegi dokumendile, kui sel pole ka Eesti Komitee heakskiitu. Lugejale selgituseks, et Eesti Komiteed kui organisatsiooni Ülemnõukogus esindatud ei olnud, küll aga tegutses seal Eesti Komitee liikmeid teistes saadikurühmades.

Madis Salumi kirjeldusel jõudis Toompeal läbirääkimisteks initsiatiivi haaranud Marju Lauristin samuti järeldusele, et Eesti Komitee kaasamine on vajalik. Lauristin helistaski Tunne Kelamile ning varsti oli mees koos kaaskonnaga Toompeal.

Ülo Nugis jätkab Salumi raamatus: „Minu ülesanne oli tagada kogu protseduur, et deklaratsiooni taha tuleks ikka 70 häält. Ja kui me selgesti nägime, et ei saa otsusele taha vähemalt 52-gi häält, tundsime, et peame need radikaalsed ja kõige paremad eestlased kampa saama.“

Edgar Savisaar oli nende läbirääkimiste ajal lennukis, mis suundus Helsingi poole. Seal oli Savisaarel plaan kohtuda välisminister Lennart Meriga ning seejärel suunduda spetsiaalselt vastu tellitud kaatriga Eestisse.

Eesti Komitee jäi toimunud läbirääkimistel endale kindlaks, et Eesti Vabariik oli de jure olemas 24. veebruarist 1918 ja seetõttu tuli kõne alla vaid iseseisvuse taaskehtestamine. Savisaare ideoloogia kohaselt oleks pidanud välja kuulutatama uus Eesti Vabariik koos kõikide tollaste „kodanike“, piiride ja kehtivate Nõukogude Liidu majandussidemetega. Eesti sõltus Savisaare idee järgi idaturust.

19. augusti pärastlõunal Ülemnõukogu istung jätkus, vastu võeti avaldusi ning Ülo Nugisele anti erakorralised volitused istungi pidamiseks. Impeeriumimeelsed saadikud olid sellega kõrvale mängitud.

Marju Lauristin pidas seejärel Ülemnõukogu ees maha tõsise lahingu, kaitstes Ülemnõukogu vanematekogu seisukohti esitatud avalduse projekti kohta. Kui küsimused olid selgeks vaieldud, võttis Ülemnõukogu vastu avalduse riigipöörde kohta NSV Liidus. Ülemnõukogu ja Eesti Komitee ühisavaldusega kutsuti inimesi tele- ja raadiomaja kaitsele. Pärast vaheaega võeti lisaks vastu pöördumine maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole. Kella 23 ajal saabus lõpuks Eestisse ka peaminister Edgar Savisaar, kes joonelt parlamenti marssis ja sõna palus.

Siseminister Olev Laanjärv meenutas Madis Salumi raamatus Edgar Savisaare tundmusi: „Vaja on tagasi saada initsiatiiv, mis eemaloldud päevade ja tundidega on libisemas tema käest teiste juhtide, liikumiste ja organiseerijate kätte.“

Savisaar esineski veidi enne südaööd parlamendile ja rääkis sellest, kuidas sõjavägi on Moskvas asunud üle minema demokraatlike jõudude poolele. Kas tõesti lootis Savisaar, et võimas riikideühendus suudab demokraatlikus vormis jätkata? Kas see avaldus oli mõeldud rahva rahustamiseks või valvsuse uinutamiseks?

Savisaarele tasakaaluks esines Kaido Kama Eesti Komitee avaldusega, milles rõhutati taas kord õiguslikku järjepidevust. „Eesti Vabariik oli ja on, Eesti Vabariik saab taas vabaks!“ ütles Kama kõnetoolist.

Tolleks õhtuks mindi laiali.

Saabus 20. august 1991.

Soomusmasinad liikusid Tallinna poole. Olukord oli ärev.

Kella 10 paiku saabusid Kadrioru lossi kõrged sõjaväelased. Arnold Rüütel vestles nendega üle kolme tunni, püüdes neid veenda relvajõu kasutamise mõttetuses. Temaga liitusid hiljem Ülo Nugis ja veidi hiljem ka Edgar Savisaar. Savisaar tundis muret selle üle, et õhtuks planeeritud rahvakogunemine kulgeks rahulikult. Erinevaid mälestusi kokku pannes oli aga just Rüütli teene see, et kõrgete sõjaväejuhtide meelsus kõikuma löödi ning nad sisuliselt otsustusvõimetuks muudeti. Käsuliin kõikus.

Parlamendi tagatubades algasid samal ajal läbirääkimised iseseisvumise küsimuses. Ülo Nugise sõnul oli selle päeva peaeesmärk just iseseisvuse väljakuulutamine. Küsimus oli ainult, mis kujul. Savisaar näis endiselt toetavat uue riigi loomist.

Ülo Nugis: „Kas me kujutame endale ette, milline oleks olnud see riik selle kodanikkonnaga, kes tol hetkel riigis elas? See oleks olnud Moldaavia, võib-olla ehk veidi paremas variandis.“

Kella 12.30 ajal jõudsid soomusmasinad Tallinna. Inimesteni jõudis olukorra õud alles siis kui sõjatehnika roomikud juba pealinna tänaval lõgisesid. See hääl kostub mõnede kõrvus veel tänaseni.

Veidi hiljem kogunesid Kadriorgu maavanemad, linnapead ja mõndade ametkondade tippjuhid.

Robert Närska (Tartumaa maavanem) meenutab Madis Salumi raamatus „Tagasiteel tulevikku“: „Rüütel küsis, mis me arvame, kas oleks sellises situatsioonis võimalik välja kuulutada iseseisvus. /…/ Mulle tundus, et kui ta sai meiepoolse toetuse, läks ta palju kindlamalt Toompeale, et hakata seda otsust seal lõplikult ettevalmistama.“

Tarmo Mänd (Hiiumaa maavanem): „Meil poleks olnud mingit alust vastupanuks, kui oma väljakuulutatud riiki pole. /…/ See tollane otsustuskindlus minu meelest päästiski olukorra väga suurel määral üldse. /…/ Nõupidamine otsustas, et vabariik tuleb välja kuulutada. Olgu siinkohal avaldatud: Arnold Rüütel läks Ülemnõukogu ette just nimelt SELLE nõupidamise (maavanemad ja linnapead) nimel, mitte aga ühe või teise poliitilise rühmituse või erakonnaga kokkuleppe nimel, sest need ei andnud talle selget tulemust.“

Kella 15 paiku kogunesid Vabaduse platsile miitingulised. Rahvale esinesid Edgar Savisaar, Marju Lauristin, Heinz Valk, Rein Veidemann ja teised populaarsed poliitikud. Rahva mandaat Rahvarindele oli justkui olemas. Oli selge, et taasiseseisvumist ei takista enam miski. Jäi endiselt küsimus, et mis kujul see alusdokument ikkagi parlamenti esitatakse.

Rahvarinne toetas pärastlõunal endiselt Leedu-varianti, kus kuulutati välja uus riik ja võimu hakkasid teostama samad inimesed. Kui veel eelmisel (19. augusti) õhtul suudeti koos Eesti Komitee ja teiste eestimeelsete-saadikutega kompromisse leida, siis Edgar Savisaare tagasitulek põrmustas seni tehtud töö.

Ülo Nugis kireldab Tiit Made raamatus „Ükskord niikuinii“: „Rahvarinde ideoloogidele sai esitatud ultimaatum, et kas nad tahavad, et uue riigi loomise ettepanek pannakse hääletamisele ja see kukub läbi? Seda nad ei soovinud. Ka Rahvarinde ettepanek pandi kõrvale.“

Sisuliselt lahutas Rahvarinde ettepaneku läbiminekust 8 häält. Sellisel juhul oleks Eestimaa tänasel päeval hoopis teistsugune. Ülo Nugise sõnul moodustasid tollasest rahvastikust kogunisti 42% muulased. Tõenäoliselt oleksime Uue Riigi loomise järel tänaseks omal maal vähemusse jäänud.

Edgar Savisaar ise distantseerib end vaidlustest, öeldes intervjuus Madis Salumile: „Naiivne oleks ette kujutada, et mul jäi sellises (militaarselt ärevas) olukorras aega vaielda Ülemnõukogus vastuvõetavate dokumentide sõnastuse üle. Pidasin seda fraktsiooni, eeskätt Marju Lauristini ülesandeks. /… / Uskusin, et kui me Stockholmis kokkulepitud põhiseisukohtades on mingid muudatused vajalikud, siis otsib ta mu ise üles ja räägib neist.“

20. augusti õhtul enne kella 19 sündis lõpuks kompromiss. Taastatakse riiklik iseseisvus ja Ülemnõukogu ning kodanike esinduskogu Eesti Komitee koostöös moodustatakse Põhiseaduslik Assamblee, mis asub välja töötama uut põhiseadust. Viimane tekstiversioon kandis Tiit Made andmetel kellaaega 21.00.

Edgar Savisaar jätkab: „Muidugi ma nägin küllalt vara seda teksti, mis läks Ülemnõukokku ning adusin nii selle tugevaid kui ka nõrku külgi, aga ma ei pidanud vajalikuks millegi üle vaidlema hakata.“

20. augustil kell 23.03 võttis Ülemnõukogu 69 poolthäälega vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Eesti Vabariik oli taasiseseisvunud.

Ülo Nugis, „Tagasiteel tulevikku“: „Marjuga surusime vandeseltslaslikult kätt. Alguste alguses olime me ju rivaalid ja kogu Ülemnõukogu võtta. Sellel kõigel on oma jälg. Kuid me olime teinud vaherahu, olime mõlemad ühel pool ja meil oli mõlemal sama arusaam asjast, ja mul oli sellest kergendus, et see jääb veel pikkadeks aastateks… Edgar ei tulnudki sinna… eks ta ole seda kirjeldanud, aga ta ei saanud seda riiki, mida tema tahtis.“

Marju Lauristin, „Tagasiteel tulevikku“: „Siis astus Savisaar minu juurde, seal valitsuse loožis, ja ütles midagi niisugust, et kas meie teed lähevad nüüd lahku. Midagi väga dramaatilist — ühesõnaga, et sa oled nendega kokku leppinud! Sellest ajast peale ei ole me temaga praktiliselt enam rääkinud.“

Edgar Savisaar, „Tagasiteel tulevikku“: „Asi ei olnud meeldimises. Mina hääletasin üheselt selle otsuse poolt. Teisiti polnud mõeldavgi, sest olin kogu aeg iseseisvusotsuse eest võidelnud.“

Jah. Edgar Savisaar võitles iseseisvuse eest, aga mitte sellise riigi taastamise eest, mis lõpuks välja kukkus. Savisaar tundis, et ta ei mänginud otsustamisel põhirolli, ja see riivas tema eneseväärikust. Talle ei mahtunud pähe, et Marju Lauristin nende Stockholmis sõlmitud leppe kõrvale lükkas.

Taasiseseisvumisotsuse vastuvõtmine aga ei lahendanud ärevat olukorda Eesti pealinnas. Võõrväed olid endiselt siin. Paberil otsus polnud veel meid tagasi kaardile toonud.

Kuigi 21. augusti õhtupoolikul saabusid Moskvast esimesed teated putši läbikukkumisest, otsustasid Pihkva dessantnikud seosetu käsu täita ning asusid lõpuks teletorni vallutama. Nüüd võttis peaminister Savisaar end tõesti kokku. Vihast pulbitsev Savisaar kutsus kõrged sõjaväelased vastuvõtule ja sõimas nad pehmelt öeldes läbi. Koos komandöridega suunduti teletorni juurde ning rahvas vilistas lahkuvale kolonnile järele. Ühtegi verepiiska ei valatud. Ainsaks kahjuks oli Vene vägede poolt puruks pekstud vitraaž ning ära joodud välismaine naps.

Kas see teeb Savisaarest kohe vabadusvõitleja? Sellist käitumist oleks eestlased oodanud IGALT endast lugupidavalt peaministrilt, mitte Savisaarelt kui ühelt kindlalt persoonilt. Sõjaväejuhtidele hakkas tolleks õhtuks niikuinii kohale jõudma, mis TEGELIKULT toimub.

22. augustil tunnustas Eesti iseseisvust Island ja Leedu, Venemaa Föderatsioon kaks päeva hiljem. Riburadapidi tunnustasid Eestit kõik demokraatiad.

Kas võib sellest kõigest järeldada, et Edgar Savisaare rolli taasiseseisvumise juures on kõvasti ületähtsustatud? See sõltub sündmustest. Eks iga ajalookeerisesse sattunud inimene püüab enda panust näidata kõige olulisemana ning tõstab enda tegevuse teistest kõrgemale. Soovides ISE määrata kõike ja kõiki, mängis Savisaar end otsustajate ringist välja. Sama muster näib korduvat veel tänaselgi päeval. Aga kindlasti ei ole Edgar Savisaar vabadusvõitleja. Tõeline vabadusvõitleja oleks rahva ja riigi huvid isiklikest unelmatest kõrgemale seadnud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare