Kas ebapraktiliste rongiootepaviljonide disainis on tõesti süüdi seadus?

Mäletate veel vanu rongiperroone ja ootepaviljone, mis nägid peatustes erisugused, kuid ühtlaselt inetud välja? Jah, need olid kõik koledad, kuid nende all sai reaalselt vihma-, tuule- ja lumevarjus olla. Nad olid küll väikesed, kõik inimesed nagunii ära ei mahtunud, ent ometi...

Seoses uudisega, et riik ostab lõpuks uued rongid ja kogu rongiliiklustaristu rekonstrueeritakse projekti "Reisiplatvormide üleviimine eurokõrgusele" raames, olid mul silme ees Skandinaavia maade ooteplatvormid - katusealused, kus on mugav rongi oodata.

Mida aga ei tulnud, olid funktsionaalsed ootepaviljonid. Tulid disainpingid ühele inimesele, kus vihm sajab otse lagipähe, tulid katusealused, kus väiksemagi tuule korral sajab vihm sisse. Ei mingit varju.

Olen kuulnud, et näiteks küljeseinu ei tehta ühistranspordi peatustesse sellepärast, et ka ratastooliga inimesed mahuks liiklema. Perroonid on aga reeglina piisavalt laiad, et ka vaheseinaga paviljoni juurest mahub mööda. Katusega kaetud ala on samuti ilmselgelt lühike paljudes peatustes, kus rongi ootab kümneid inimesi.

Loodan, et kaasmaalased ei pane mulle seda kriitikat pahaks, sest see on tõesti asja eest. Ei kuulnud mina, et oleks suurejooneline konkurss välja kuulutatud ja laiemalt arutletud, millised võiksid meie ooteplatvormid välja näha, või kes sellise disaini valis. Lihtsalt kurb on vaadata seda osaliselt raisatud (euro)raha, mis kulutati modernsele välimusele, kuid kasutamiskõlblikkus unustati täiesti ära.

Disain ei tähenda ainult silmailu, vaid hea disain on ka funktsionaalne. See teine pool on aga meie uute rongiootepaviljonide puhul tähelepanuta jäänud, kui jätta välja suhteline vandaalikindlus.

Samal teemal on kirjutatud ka varem, näiteks 2011. aastal Õhtulehes, kus majandusminister Juhan Parts nõustus probleemiga. Vastus tuli aga raudteefirma kõneisikult Urmas Glaselt, kelle sõnul tehakse neid standardite järgi, mille on kehtestanud Eesti riik seadusega.

Siinkohal tekib ootuspärane küsimus, et kas seaduses nähakse ette täpselt selliseid ootepaviljone, või peavad need täitma mingit otstarvet, mida praegune lahendus kindlasti ei täida. Lisaks tekitas "ooteplatvormid-on-niigi-isegi-liiga-head" suhtumine vastakaid tundeid. Ja kui tol hetkel viidati eurorahade kinnipanemisele, mistõttu projekti ei saanud muuta, siis ehk nüüd on võimalik probleem lahendada?

On ilmne, et kellelgi ei ole raha, et seda viga suures mastaabis praegu parandada, kuid loodan, et tulevikus mõnd paviljoni renoveerides kaalutakse ka selle kasutajasõbralikumaks tegemist. Küllap on see võimalik ka praeguste seaduste raames.

Taolistest vigadest tuleb õppida ja sellised kümneid tuhandeid inimesi mõjutavaid otsuseid teha kaalutletult.