Kas alfaemased kujutavad ohtu ühiskonnale?
Ennast peab Anna kõigist paremaks. Ta usub, et teda on vanemad lapsepõlvest saadik väga armastanud ja hoidnud. Tema õde Eva oli see, kes pidi kodus koristama ja nõusid pesema. Õe lastessegi suhtus alfaemane lahke viisakusega, aga nad ei meeldinud talle.
Anna paistabki nägevat end oma vanemate imetletud printsessina. Selles Kõusaar ilmselt eksib. Annat ei armastatud. Tõenäoliselt hoidsid vanemad teda nagu ilusat asja. Sestap jäidki tüdrukus inimesele omased tunded välja arenemata. Tüdrukust kasvas küünik. Ilus, tundetu ja julm. Kuri ja üksildane. Inimvihkaja.
Anna arvas, et tema on see, kes valib mehi. Tegelikult ei olnudki tal midagi valida, sest ükski mees ei armastanud teda. Mitte keegi neist ei tahtnud olla ega jääda tema juurde. Masturbatsioon oli tegevusena Anna ainuke truu kaaslane ja lohutus. Anna sai väga kurjaks, kui aurusaunas kliitorivann purskkaevuga asendati.
Absurdne ja hirmutav jutustus. Õõvastav ülevaade sellest, kuidas üks eesti tüdruk võtab piinata oma naabrinaist Hildat ja vana naise lõpuks tapab. Kergekäeliselt. Võhivõõra ja internetist leitud juudipoisi varjamiseks. Sest Anna tundis selle poisiga hingesidet, temale meeldis Lähis-Ida meeste naha müstilis-meeldiv lõhn ja maitse? Hilda aga oli alfaemase jaoks igav, lihtne ja korralik inimene.
Mida see raamat veel lugejale kõneleb? Seani suu läbi kontsentratsioonilaagritest ja sellest, et kõik lollid tuleks kohe ja igal pool hävitada. Sest iga üleliigne inimene võtab ruumi flooralt ja faunalt. Al-Qadir tsiteerib romaanis sufi müstikut ja leiab, et kangelaslikkus ja sõjaline moraal ei sobi tänapäeva ega sobinud üldse kuskile. Rahumeelseks muutunud Al-Qadir kirjutab raamatut vägivalla ja vägivallaõigustuste vastu - ja tema laager hävitatakse raketilöögiga.
Mida veel? Marica Lillemets ütleb lugejale raamatu tagakaanelt, et amokist pääsemiseks tuleb siiarlt uskuda muinasjuttu. Juudi muinasjuttu? Ülle Madise leiab, et autori mitmekihiline, hõrk, valus ja helge kirjutamislaad on tõeliselt haarav. Anna ise aga leiab oma õnne ja vabaduse Lingua Franca leiutamisega. Ta leiutab üksikutele ja rahuldamata naistele nende koledalt põrisevate ja kohmakate vibraatorite asemele tundliku tehiskeele. Sic! Anna saab rikkaks, kolib soojamere saarele ja võrgutab muusikust abielumehe, juudi.
Mina olen lugejana endiselt segaduses. Romaan justkui laguneb ja hajub Hilda mõrvaloo kõrvalt. Kurb lugu. Seda enam, et ma ei tea, kas sellised raamatud muutuvad Langi finantseerimisel meie raamatukogudes noortele kohustuslikuks kirjanduseks. Kas taotleb Sinijärv just selliste romaanide autoritele igakuiseid stipendiume? Kas alfaromaan jääb eesti naisele arengusuuna näitajaks teel tulevikku? On see esimene pääsuke lähenevast parvest raamatumaailmas või üksikjuhtum riiulil?
Selguse saamiseks otsustasin minna raamatukokku ja võtta kätte oma esimese Cartlandi. Et saada teada, mida hirmsat sisaldavad meie lugeja jaoks selle „keelatud“ autori romaanid.
