Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kapist välja tulemise lood: mees või naine, isal vahet polnud. Peaasi, et remont saaks lõpuks tehtud

 (37)
Foorid ja turva Viinis
Foorid ja turva ViinisFoto: Andres Putting

Eesti LGBT ühing jagas rahvusvahelise perepäeva puhul lugusid perest ja sallivusest.

"Viimasel ajal kuuleb üha enam diskussiooni nii samast soost vanematega peredest kui ka seal kasvavatest lastest," kommenteerib Brigitta Davijants LGBT ühingust. "Vähem räägitakse aga sellest, et ka erineva soo- ja seksuaalidentiteediga inimesed tulevad kõige erinevamatest perekondadest."

Ta lisab, et lood peredest on olnud kõige muu hulgas ka armsad, ilusad ja liigutavad: "Need on näidanud, kui suure südamega ja armastavad võivad eestimaalased oma lähedastega olla. Just seepärast kogusimegi perepäeva puhul kokku LGBT+ kogukonna liikmete lood."

Esimene lugu

Tulin oma emale kapist välja kuidagi väga kummaliselt. Ta nagu oleks midagi kuskil aimanud, sest ühel hetkel, kui olin läinud lahku oma meessoost kaaslasest, hakkas ta tegema nalju, et ega ma järgmisena endale naist võta. Ma ei tea, miks ta seda küsis, sest olin siiani olnud suhetes vaid meestega ja mitte kunagi ei olnud me suhete teemat sellises valguses arutanud.

Ühel järjekordsel naljahetkel võtsin ma südame rindu ja ütlesin emale, et tead, tegelikult on nüüd küll nii, et minu järgmine kaasa on naine. Mäletan siiani seda hetke, kui ma seda ütlesin. Väljas oli hiliskevad, puud olid rohelised ja päike paistis tuppa ja mu süda väreles pärast seda väljaütlemist veel pikalt. Selle lause peale jäi ema vaikseks ja küsis siis, kas ma räägin tõtt, mille peale kinnitasin, et jah, räägin küll.

Seotud lood:

Ma ei tea, mida mu ema oma südame sees tunneb, aga ma usun, et see, mida ta välja näitab, on tegelikkus. Tal on olnud selles asjas oma teekond ja on olnud asju, mida ta ei mõista, aga ta on olnud väga toetav. Suuresti on selle asja teinud talle lihtsamaks mu naine, kes talle väga meeldib. Ta näeb meid kõrvalt ja on öelnud, et tal on hea meel selle üle, et ma olen õnnelik. Ka siis, kui see on naise kõrval.

Teine lugu

Minu kapist väljatulemine kulges kuidagi eriti rahulikult, olin siis nii 25. Mäletan, et istusin isaga autos ja tema tegi nagu ikka mu tulevikuplaane. Ja siis kuidagi hakkas rääkima, et “vaat leiad mehe, kolite kokku, teete korteris remondi lõpuni…” Kaugemale ta ei jõudnudki, sest mina torkasin vahele: “Aga äkki leian naise?” Mis peale isa ainult ühmas: “No naise, mis vahet, aga et siis teete selle remondi lõpuks ära.” Mis muud kui et prioriteedid olid isal paigas. On siiamaani.

Kolmas lugu

Mu isa suri mõni aasta tagasi ja ma kahjuks ei jõudnudki temaga sellest lähemalt rääkida, et mulle naised meeldivad. Aga tema käitumisest ja nendest väikestest juttudest, mida jõudsime pidada, võin üsna kindlalt öelda, et ta toetab mind. Kuigi ma teadsin, et minu isa on kindlasti toetav, siis kapist välja ma talle otseselt ei julgenud tulla. Kuidagi ebamugav oli. Saatsin oma ema seda tegema.

Nädal aega vaidlesime emaga, kes seda tegema peab. Mina võitsin ja ema rääkiski isale. Aga sel päeval, kui rääkisin oma isale, et olen oma naisega kihlatud, nägin ma ta näost siirast rõõmu, millest ka järeldan, et tema toetus on mul olemas. Ja talle väga meeldis teha miniate nalja. Et iga kord, kui ema linna mind või venda vaatama tuli, siis isa ütles, et tervita siis miniaid ka.

Neljas lugu

Emale rääkisin esimest korda oma samast soost silmarõõmust telefonitsi seoses reisiplaanidega. Kuna ta on ema ja tal on kuues meel, kuulis ta mu toonist ära, et olen armunud ja küsis vene keeles, kes ta on (meessoost “он”). Kui vastasin, et see on “она” (naissoost tema), tekkis vaikne paus, mille järel tuli veidi koomiliselt ülepaisutatult murelik küsimus, kas ma ikka peaaaan Ameerikasse lendama.

Kaasa ja ema kohtusid esimest korda ühel emadepäeval, kui olime juba abielus. Sellest päevast saati olen nende vahel edasi-tagasi tõlkinud, kuidas nad üksteist nunnuks peavad, pealt vaadanud, kuidas ema mu naist rohkem kallistab ja itsitanud, kui ema tuppa hüppab, ütleb oma aktsendiga “I love you” ja uuesti ära jookseb. Ameerikapäraselt tänupüha tähistades ütles ema, et möödunud aastal oli ta tänulik siis, kui Sarahle elamisluba anti.

Viies lugu

Kõige enam kartsin koosellumist rääkida vanaemale. Arvasin, et äkki ta ei mõista. Ja nii ma venitasin sellega hetkeni, kus otsustasin, et ma ei räägi talle üldse midagi. Lihtsalt hirm oli juba nii suur.

Ühel päeval aga helistas mulle vend ja ütles, et tahab minuga rääkida. Mina ja mu naine seadsime siis sammud mu venna juurde, kes pidas maha pika loengu, et vanaemale tuleb ikka ka rääkida. Tõstsin käed üles ja ütlesin vennale, et siis peab ta ise ütlema, sest ma ilmselt minestan ära. See variant ei olnud tema jaoks probleem.

Loe veel

Ühel päeval ta läkski vanaema juurde ja ütles otse välja, et ma olen lesbi ja minu korterikaaslane on tegelikult mu kaasa. Mille peale vanaema ütles, et ta võib olla vana, aga mitte loll. Ta sai ammu juba sellest aru ja ta on sellega ok, peaasi, et me ei abielluks. Mille peale vend otsustas, et kohe samal minutil ta koosellumist ei maini. Kuid mõnikümmend minuti hiljem ütles ta ka selle välja.

Kuigi see oli vanaemale hetk, mis nõudis vast kõige enam kohanemist, oli ta siiski ka sellega ok. Ja palus vennal meile edasi öelda, et me oleme argpüksid ja kui me tahame, et ta meie koosellumise päevale tuleb, siis peame me ise teda kutsuma, isiklikult.

Ega ei jäänudki mul siis muud üle, kui minna ühel päeval vanaema juurde ja teda meie päevale kutsuda. Loomulikult oli vanaema nõus tulema, aga uksel hüüdis ta mulle veel järele: "Ise olete kaks kõrgelt haritud naist, aga saadate venna kastaneid tulest tooma, argpüksid sellised!"

Kuues lugu

Minu väljatulemine perekonnale oli üsna juhuslik. Eks tegelikult muidugi juba esimese poiss-sõbra ajal said kõik aru, et tegemist ei ole lihtsalt "tuttavaga", kuid mingit avalikku tutvust ei toimunud. Teise elukaaslaasega on meil aga komme, et reisil olles saadame koju postkaarte. Niisis panime ühel järjekordsel välisreisil kodu poole teele kaardi, kus lisaks ilmale sai ka üsna avameelselt tundeid avaldatud.

Kaart jõudis aga kohale enne meid ning minu vanaema, kes oli tol korral kodu hoidmas, leidis kaardi. Ainus kommentaar: "Ma olen asjadega kursis." Sealt edasi on ühised sünnipäevad, jõulud ja kõik muu absoluutselt loomulik pärisosa.

Tõsi, peale avalikkuses välja tulemist ja pisukest meediakära seoses minu korraldatava LGBTI sündmusega oli minu teisel vanaemal küll probleem. Tema küsimusele, et kuidas ta nüüd poodi leiba ostma läheb, vastasin tol korral üsna ratsionaalselt ja külmalt, et seni, nagu alati. Läkski. Ja käib siiani.

Seitsmes lugu

Kui ma oma emale esimesest tõsisest kaaslasest rääkisin, olin päris suures pabinas. Alustasin oma juttu kaugelt ja puudu polnud ka pisarad. Ema nägu vajus üha enam ära, mida kaugemale ma oma jutuga jõudsin. Ise üha jutustades mõtlesin, et appi, see lugu ei saa hästi lõppeda.

Kui lõpuks ütlesin, et mul on elukaaslane ja ta on naine, prahvatas ta: "Jumal tänatud! Ma arvasin, et sa hakkad surema! Sa pead oma jutuvestmise oskusi ikka kõvasti lihvima.”

Mu vanemad on korduvalt öelnud, et nad on õnnelikud, kui mina olen õnnelik. Ja ma olen. Nad on läbinud oma teekonna, aga seda olen teinud ka mina. Selle tulemusel on meie suhe kõvasti lähedasem ja avatum.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare