Ütlen ausalt - kuni ma polnud ise rooli istunud, ei kujutanud ette, kui masendav olukord on. Ma tõesti ei kujutanud ette, kui äkki ja kiirelt see toimub, et su auto nina ette astub justkui eikuskiltki ilmunud inimene, kes ei tule selle pealegi, et teda pole teeveeres üleüldse näha olnud, kuna ta on pealaest jalatallani tumedasse riietatud ja tal pole ainsatki helkurit küljes. Olles ise oma vähese sõidukogemusega korduvalt kangeks ehmatanud selliste inimeste peale, hakkasin maailma muutma. Kuna elan maakohas, kus valgustatud pole sugugi kõik teed ja rajad, siis ei tundunud tilluke helkur mulle piisavat turvalisust andvat. Vähe sellest. Mul hakkas äkki hirm oma neljajalgsete pärast, sest nemad polnud ju üldse nähtavad. Kuskohast pidid juhid teadma, et mul keegi rihmapidi veel küljes ripneb? Ma muretsesin helkurvestid meile kõigile. Kandmiseks, mitte kappi panekuks.

Mis juhtus?

Kohalikud inimesed, maarahvas, kes on muutuste suhtes väga umbusklik ja tõrjuv, võttis mu joonelt letti. Ma sain tiitleid küll teetööline, küll politseinik olemise eest. Küll loeti mulle moraali, et issaristikene küll, kuhu ma nüüd sellisena lähen, ise naisterahvas, kas ma peeglist enne ei vaadanudki, kui kodust välja läksin? Agaramad kippusid mul vesti seljast rebima ja pistma mulle pihku mingeid kahtlaseid helkureid, mille kasuteguris ma kindel polnud... Ma kuulsin ja nägin paari kuu jooksul enamat, kui oleksin osanud arvata. Aga ma jäin endale kindlaks.

Kas midagi muutus ka?

Muutus. Ja kuidas veel! Ma olin ikka kirunud "neid k***di lollakaid juhte", kes olid mu meelest küll pimedad, küll pooletoobised, et nad mu poole sõites ei võtnud teeserva, vaid kippusid mul külge maha sõitma, pritsisid ülepeakaela poriga täis või rallisid sellise vungiga nii lähedalt mööda, et hüppasin hirmuga teeveerde lumevalli, kust libedaga võisin väga edukalt tagasi autorataste alla libiseda, ilma et keegi seda keset kottpimedust näinud oleks... Nüüd aga, kus me kõik olime helkurvestides... Autod võtsid juba kaugelt lähenedes kaugtuled maha, mitte ei pimestanud mind nii ära, et ma ei saanud aru, kus on tee või teeveer, lähemale jõudes võeti hoog maha, poriga ei pritsinud mind üle enam keegi... Vorsti vorsti vastu. Ma olin ju end lõpuks ometi end juhtidele nähtavaks teinud, nad teadsid tuled ja hoo maha võtta ning teeveerde hoida!

Aga mis südamesse läks....

oli see, et täiesti tundmatud autod hakkasid maanteel meie juurde jõudes kinni pidama. Esimestel kordadel ehmatasin ära, sest olin valmis sõimuks ei tea mille eest. Aga see oli asjatu hirm. Autojuhid tulid autost välja, et öelda, avaldada imetlust, kui kaugele me näha olime - ja kui hästi. Nad tänasid mind, et olin nii ennast kui oma koeri nii hästi nähtavaks muutnud ja sellega aidanud kaasa ka autoga sõitjate turvalisusele. (Mõelge ise - pimedusest auto ette astuva inimese peale keerab juht ehmatusega auto võibolla vastasvööndisse teisele autole ette, tekib jadakokkupõrge teadmata hulga ohvritega... lihtsalt selle pärast, et üks jalakäija ei kandnud helkurit...) Mitmed juhid - ja ka kaassõitjad - tundsid lähemat huvi mu koerte helkurvestide vastu, kuna polnud midagi sellist varem näinud, aga nende meelest oli see lihtsalt võrratu!

Kallid inimesed, hoidke endid ja teisi, kandke vähemalt helkurit, kui mitte helkurvesti, hoiate ära loendamatul hulgal ehmatusi ja õnnetusi!