Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kalle Mälberg: õpetaja Fengi vaatlused

 (3)
Kalle Mälberg: õpetaja Fengi vaatlused
Foto: Ilmar Saabas

Pühapäeva õhtupoolik Karljärve ääres. Võtan suitsunud seasingi ahjust. Taevaskoja geenius Vambola Kolbakov, tulevane Nobel keemiapreemia laureaadi kandidaadi nominent, väidab, et varsti on digidementsus nagunii tegelikkuse asemel eetrit valitsemas - ei siis õpetaja Fengil lihtsat juttu puhuda lasta...

...Elas kord poiss, kellele isa kinkis hobuse. Külarahvas rõõmustas koos poisiga. Õpetaja Feng ütles: „Vaatame!“

Kahe aasta pärast toodi külasse teler ja arvuti, toodi nutitelefon, toodi digiboks. Hobune hakkas noid vidinaid nähes lõhkuma. Poiss kukkus hobuse seljast nii õnnetult, et murdis jala. Külarahvas kurvastas.
Õpetaja Feng ütles: „Vaatame!“

Aasta pärast olid Sorose kloonitud juudipankurid maailma rahaasjad nõnda üle võlli ajanud, et moslemid nõudsid Euroopasse uut islamisõbralikku valitsust.
Õpetaja Feng ütles: „Vaatame!“

Mindi loosungite ja lippudega kõrbesõtta uskmatutega, õieti teadmata kes nood sellised on. Külapoisid mobiliseeriti, meie lonkur hobusemees jäi koju. Külanaised rõõmustasid.
Õpetaja Feng ütles: „Vaatame!“

Spordikauge analüüsi tulemusena avastati uus, päevakohane rahvussport. Ei, see polnud naistekandmine, ega kiiking, ega naljameeste pakutud kõrvalehüpe. Eesti rahvusspordi nimi oli allaheitlus.
Õpetaja Feng ütles: „Vaatame!“

1. septembril, tarkusepäeval, võidi ajalootunnis õppida kuis kunagi ammu, 1.septembril, aastal 1941, teatas Kirovi oblasti julgeolekuülem Jegošin, et sõjaväetribunali otsus Eduard Laamani osas on täidetud ja „laip koos riietega maale antud“. Sageli on mõeldud ajakirjaniku, Eesti välisluure ülesehitaja, Jaan Poska väimehe, tähtteose „ Eesti iseseisvuse sünd“ autori Eduard Laamani, aga ka Pätsi ja Laidoneri, kindralite, kolonelide ja paljude Eesti riigimeeste naiivsusest. Raamatus „Jaan Poska oma ja meie ajas“, ütles seesama Eduard Laaman pärast Moskvas baaside lepingule alla kirjutamist rongis oma naisele: „Ma tean küll, et venelased mu kinni mõistavad, annavad 4 aastat, mitte rohkem, hea ülalpidamise eest saan 2 aasta järel vabaks“.
Õpetaja Feng ütles: „Vaatame!“

Eestlastele on antropoloogiliselt omane maauskse ja protestantliku eetika arhetüüpsus, nagu rääkis mõistukõnes ka ülikooli antropoloogiaprofessor Juhan Aul 1968. aastal Tartus psühholoogiatudengitele, siinse jutu kirjapaneja nende hulgas. Tembitud, keskpärane ja alalhoidlik segu soomeugri substraadist, sakste esimese öö õigusest ja venelaste minnalaskmisest.. Seemnetekogu fooliummütsikeses, nagu kuulus Eesti statistik Ansip. Max Weber ja vennastekogudus, Arnold Rüütel ja Jaan Poska, Facebook ja pärimusmuusika, maatalud ja üleilmastumine. Vastandlikud elumoodulid korraga ja samas, üksteises läbisegi. Kas rahvuslik meelehaigus või tark, igipõline alalhoidlikkus?
Õpetaja Feng ütles: „Vaatame!“

Vaadake noid autoronge, mis igal reedel klaaskuutide Tallinnast kureparvena ikka-ikka-lõuna-poole vuravad. Olla nähtud üht pedaalivat nailonmeest, turvaeskort sabas. Kui juba valitsusjuht ja tema ületreenitud rahaminister jaksavad ohtrate välissõitude vahel sporti teha, mis siis meile jääb?
Millist hingeressurssi kätkeb endas maakodu? Kas piisab turvapaigast metsa keskel globaalrõhumise vastu?“ küsis külarahvas.
Õpetaja Feng ütles: „Vaatame!“
On see ajakirjanike, meedias laiavate „arvamusliidrite“süü, et ei aidata mõtestada toimuvat? Üdini!. Grillvorsti õllega alla loputavad seltskonnad tuhandetel talumurudel arutavad asju, targutavad ja vaimutsevad, viskavad saunas leili. Lapsed käratsevad vabadusejoobes. Ent räuskrevolutsiooniline mõtteidu, mis sündis veiniuimas sõprade ja sugulaste seltsis, sumbub Eikuhugi-anekdootidesse. Tegu ei järgne. Pohmakas järgneb.
Teelehed vaid jäid õpetaja Fengi koduraja autoroobasteesse kasvama.
Kõmbiti vaguralt linna. Tagasi klaasskuuti, tagasi tööle! Klikk arvutisse, milles siinne lugu. Visatakse mõned kurjamkommentaarid - aur ongi läinud vileks. Sest kohe (ei, otsekohe!), on algamas vilgas koosolek, tähtis ülemus ootab, seadusmuudatus hambus, kiire aruanne vaja valmis visata, kliendi meilidele vastata...Direktiiv surub kuklasse.

Palganuhtluses küürutab hulk ministeeriume, päratu kogus ameteid. Kõik tahavad purskakevudega peahooneid ehitada. Ruumid kumavad küprokist, klaasi taga auravad arvutid ja dokumendihaldurid. Keskkonnaametis 46 dokumendihaldurit.Ameteid aga sadu.
„Vähe, seltsimehed, vähe!“ arvas õpetaja Feng.

Loe veel

Kes avitaks Eestit? Taara või ACTA? Hiiepuu või ESM? EBRD või EKP? IMF või NATO? Maastricht, Schengen, Lissabon pole enam linnad. Need on mingite dokumentide allkirjastamise sümbolkohad, nagu olid Aurora ja Lenin.
Õpetaja Feng ütles: „Vaatame!“

Moodne aeg nõuab moodsaid näilisuse sümboleid. Sallitallaja uinub märsilohistaja kaisus, et siis korraldada retk Euroopa lõimumiskultuuri sammaste juurde: „Näete, lapsukesed! Siin istusid Euroopa isakesed ja emandad koos ning koogutasid kaeblikult kaelu... meie ühiste väärtuste nimel!“ Ajakirjanikud, rahva südametunnistusega mängijad, eksitavad mõttetute lühendite pudrumäkke. Mida õieti tähendab see igahommikune Euroopa finantsstabiilsus ja kriisijutlus kui isegi parlamendi mäetöölistele seda ei usaldata? On see templist väljaaetud, rahakühvliga vehkivate spekulantide uus eufemistlik arvutiviirus, mis sööb juba ette ja eos meie sõelaga laiali tassitavat rahvuslikku ressurssi, olematut majandust?
Allaheitlikus Eestis lokkab enesekolonisatsioon: Oh! Tuleks ometi Krugman, tuleks Soros, tuleks Forbes, tuleks Eurostat... Tuleks ometi „isakene“ läänest ja paitaks hellalt pead.
Õpetaja Feng ütles: „Vaatame!“

Valdo Pant, kui ta oleks elus, võiks musketäride vaimus teha teleseriaali „Täna, 30 aastat hiljem ja varem“.
Õpetaja Feng asus kirjutama käsikirja:
„Avaplaan. Pärdi muusika Sellele Keda Pole Olemas. Stagnatsioon Eestis on haripunktis. Uudistekanal Vremja (st Aktuaalne Kaamera) näitab ainult Teda ja Ainumast, veidike ilmateadet kah.
2. plaan. Sureb seltsimees Brežnev, naiste- ja jahimees, puhmaskulm-kangelane. Kirst kukub kolksuga hauda. Vanad seltsimehed tribüünilt alustavad leinapäeva üksteise reanimatsioonilohvidel tallates.
3. plaan. Võidab märkamatu mees, dokumendihaldur, kel on surres kõige rohkem kantseleitarbeid. Tema nimi on Konstantin Ustinovitš Tšernenko.
4. plaan. Paralleel tänasesse. Tuim poliitsoig. Kosmosemutt ja 100 mäetöölist Stolitsa (v.k.: 100 nägu) mäekünkal. Kaamera libiseb üle Toompea tuhmide nägude, tühjad silmad, rasvanud kehad rippus.
5. plaan.Mahajäetus talutared, koer ulub koon taeva poole. Täislastis orjalaev Soome lahel. Konverentsiturist sõidab linnamaasturiga hansalinna iiri pubisse plekkpurgist steriliseeritud õlut kummutama. Diktoritekst loetleb müüdud seaduseparandusi, mis orjastavad elektri, kütuse, pakendite, jäätmete ja rahandusega seonduvat. Ühised kuriteod seovad - ei luba poliitikast lahkuda muidu kui jalad ees.
6. plaan viib vaataja Brüsselisse. Jutukas kantseleiülem, legendaarse raadiomehe poeg, astub reipalt kaadrisse ja räägib kiiremini kui arst lubaks: „Jah, ma olen valmis kodumaale raskel hetkel võtma vastutust...“
Vaheplaan Youtubest „Hitler vihastab VEB fondi peale“
Kaadrid mattuvad tormiliste, kestvate kiiduavalduste ja ovatsiooniks paisuva lärmi sisse.
Lõpuplaan lauluväljakult. Rahvas lehvitab lage lupjavaid käsi taeva poole.

Epiloog.

Õpetaja Feng kulgeb paadis nr. 94 Emajõge pidi allavoolu. Tuleb talv ja saab sellest paat nr. 49 (Ühtelangevus Eesti Vabariigi vanuse ja märtsiküüditamise aastaga on puhtjuhuslik!)
Tüdimusmäss on sügiseks sumbunud eimillekski.
Vaatame!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare