Kalle Mälberg: Mis kasu on headest seadustest kui pole häid kombeid?
Aga Eesti vabariigi põhiseadus, mida meie president, Jänkimees II, hoiab hellalt klaasi all, mäletatavasti lubas ta just põhiseadust kaitsta. Eriti kena oli omal ajal lugeda õndsa NSVL „konstitutsijat“, mida suured hermeneutikud, seltsimehed Võshinski ja Stalin, osavalt tõlgendasid.
Tänane päev algas 2. veebruaril 2012, mil Eesti valitsus, sisuliselt Troika - Ansip, Ligi ja Paet, võtsid vastu otsuse nr. 60 ühineda Euroopa stabiilsusmehhanismi ehk ESM-ga ilma rahvaesindajate, ilma referendumita. Pange nüüd tähele: paar tundi hiljem, selsamal 2. veebruaril 2012 tungles Eesti saadik Brüsselis juba liiklusummikus, et seda allkirja ikka ära anda. Nii kiire oli!
18. aprillil kogunesid Tallinna Ülikooli õigusteadlased, et arutada sama asja - millisesse õiguslikku ruumi me oleme sisenenud oma riigiisade euroinnukusega?
Ja kui riigikohtu põhiseaduslik üldkogu otsustab nüüd, et Euroopaga ülilõimumine on toimunud üle rahva peade (seda niikuinii!), aga leiab (ja eriti!), et rikutud on Eesti Vabariigi põhiseadust (õiguskantsleri sõnastuses“ väga intensiivne riive“!) , kas siis vallandub riigireeturite tagaajamine ja klaperjaht, milles Simm ja Dressen on poisikesed? Käivitub ehk karistusseadustiku uinunud riigireetmise paragrahvgi, millele viitas õrnalt juba Peeter Ernits Maalehes.
Kontrollküsimus: Mis ühist on Urmas Paetil, Urmas Klaasil, Angela Merkelil ja James Cameronil? Vastus: Kuuldavasti ühendab neid Krimmi poolsaarel asuv pioneerilaager Artek.
Kui veel selgub, et VEB fondist on väljakanditud hulga parteiloomeks vajalikku raha; kui selgub, et Rootsi panga nõukogus istumine ja välismaiste heategijate maksuvaba nuumamine pole rahvuslikes huvides, siis..
Mis siis saab meie armsatest pioneerijuhtidest? Mis saab mitte veel eriti vanadest, poolelijäänud kommunistikarjääriga (neid on mäe otsas juba rohkem!) või lausa nuhkprovokaatorina alustanust ( noh, kes?) Riigikogus tuimalt kuluhüvitisi neelavatest tegelastest? Mõni nooruk, lauljatari mees või rindkere ülbab püüdlikult igast asendist, igal ajal, igal teemal, laia lõuaga. Enamikel Toompea parasiitidest on aga komsomolikoolitus veres - ei tee nokkagi lahti (nagu teatab Juku-Kalle Raid kohapealt)!
Ja siis need ülejäänud, keda lapsmeedia näib armastavat - kellegi järgi tuleb ju vermuda. Reitingut koguvad, peamiselt sotside hulka koondunud igatsorti vagurad ülejooksikud, üleõppinud tarkpead ja leebekesed? 1940. aasta Varese valitsuse liikmed on ka nimepidi äratuntavad tänaste sotside hulgas.
Ei viitsi toda Nevski sibulkuplite ja reetur Patkuli vahelist kvartalit pikemalt käsitleda - kommijat teevad seal lausniitmist päevast päeva, palehigis, omasoodu! Fiskaalvolatiivsusest (ma ei tea, mis asi see on?) targutavaid „eksperte“ on meedialademetes ropult, aga rahvale häid mõtteid ja tegusid pole näha ega kuulda.
Seadusest, ja üldse juriidikast lobisemine on saanud Eesti avalikkuses justkui mingiks rinda paisutavaks indulgentsiks, mis päästab tuleriidalt, lubab suvaliselt käituda, annab väänata vankritiislit vasakule ja paremale. Rahvuslik sport on JOKK-skeemid, mis näitab ilmekalt, et seadustevorpimisest pole suuremat kasu.
Lennuvõimetu seaduselind - Tema Ise! - pesitseb Toompeal. Linnu vasakut tiiba veab kokkuleplaste ja omavahel purelevate opositsionääride jõuk, paremal aga möllavad kroonipõletajad, välismaiste monopolide aidamehed, igasuguste eskapeede, eesemmide, efesemmide, aktade, jt müstiliste olevuste maaletoojad. Linnu saba alt pudenevad, nokivad teri ja sörgivad laiali verisulis broilerid ning pardid. Nokk laulab välismaa keeles ja meeles eurost, mis „hinda ei tõsta“. Üks särasilmne Paide poiss, Tõnis nimeks, kavatses lausa Aafrikat päästma tõtata - minu ja meie tasku peal, muidugi.
Inimene kuulab ammulisui tolle linnu imelist laulu, mille salmi on salvinud rahaministri lausung USA Bloombergi maailmakanalile, kes lausus kandilises inglise keeles umbes sedasi: „Olen uhke, et olen oma rahva saatnud viletsusse. Seda soovitan teilegi, aga eriti kreeklastele!“
Seaduse ja õigluse teema on ent igavene. Vanem kui meie. Ammu enne kui Andrese, Pearu ja Indreku mõtted - kahtlused ning kõhklused paberile said. „Ius est ars aequi et boni“, kirjutab minu advokaadist poeg (õigus on õigluse ja headuse kunst).
Võtame ette rooma ja klassikalise õiguse legendaarse professori Elmar Ilusa viimase loengu aastast 1971: „Esimene õpetus õigusest - teoloogiline - ütleb, et õigus on jumala poolt inimestele antud käsud, et täituks jumalik tahe. Siinai mäelt antud 10 käsku, Hammurapi seadused... Teiseks, õigus on riigi poolt antud ametlikud eeskirjad - ja nimelt seadused. Õigus on kohustusliku käitumise reeglid riigialamatele, mis on antud kõrgeima võimu poolt ja neil on sunduslik iseloom... Kolmas, õigus on üldise tahte või vähemalt kogu rahva tahteavaldus... Neljas, õigus on isikuvabaduse kaitse ja selle koordineerimine teiste isikute vabadusega... Viies, õigus on isiku huvide kaitse ja piiristamine. Ja legaalsus on normidest range kinnipidamine, selle paratamatu konsekvents."
Edasi läheb Sorbonnes, 1938. aastal, vahetult enne sõda, doktoritööd kaitsnud, ainus NSV Liidu klassikalise õiguse professor Elmar Ilus, tolles sotsialismileeri lõbusaimas barakis, Tartu ülikooli aulas peetud loengus, veidi irooniliseks: „Muidugi ei meeldi see diktaatoritele!“
Ja poeet Peeter Ilusa ( „Raagus sõnad“, “ Vana vaksal“) isa ning lauljatar Maarja-Liis Ilusa vanaisa, lõpetab: „Teile õpetati, et õigus on majanduslikult ja poliitiliselt valitseva klassi tahe, mille sisu määravad selle klassi materiaalsed tingimused“. (Osundatud: Rooma eraõiguse alused, toimetanud Jaan Unt, Penikoorem.)
Aga keerame korraks tagasi. Ei ole alati päris nii, et iga kivi külge kleepub limusk. Niisama! Uudishimust! Vahel jäävad hallide peadega noored mehed, mitte nagu põõsastelt langevad porised lehed, ajaloosse püsima. Nad teevad uute, avanevate võimaluste juures suuri rahvuslikke tegusid. Mis parata, et „Andruse õnn“, tema tarmukas noorus sattus punalippude aega.
Slavoj Zizek kirjutab oma artiklis „The revolt of the Salaried Bourgeoisie“, et „Üldiselt on kapitalismi tõhusamateks mänedžerideks osutunud just endised kommunistid, sest nende ajalooline vaen kodanluse kui klassi vastu sobib täiuslikult nüüdisaja kapitalismi tendentsiga muutuda ilma kodanluseta direktorikapitalismiks – mõlemal juhul toimib Stalini lause „kaadrid otsustavad kõik“... Parteistunud palgakodanlased teavad, et tänane kapitalism ei ole enam võimeline isereguleerivaks stabiilsuseks, et kriis ongi permanentne revolutsioon“ (mida juba seltsimees Trotski tahtis tõestada!)
Näited? Aga palun ajaloost: Jaan Poska, Vene impeeriumi Eestimaa kuberner võttis isegi eesnimeks Ivan, aga võimaluste avardumisel tegi suurima – Tartu rahulepingu - briljantselt teoks. Arnold Rüütel, ENSV Ülemnõukogu esimees, Moskvas Arnold Fjodorovitsiks kutsutu, juhtis kindlameelselt Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Kaks justkui võõra võimu esindajat, aga tegid uues, ajaloo jõnksaku paradigmas, oma patriootliku parima.
M.O.T.T. – Mida Oligi Tarvis Tõestada! Ja meeles pidada. Kas pole Eesti valitsevaks klassiks mitte meie poliitiline establishment, ametnikkond, riigimeedia ja sunniaparaat kapost maksuameti ja kohtutäiturini? Ametkond, kui vähegi viitsib, ehitab endale peahoone, teeb endale ise seadusi ja haldab kus tahab ,nagu ise tahab...! Valitsused ja valimised, olgu nad kui elektroonilised tahes, aga toodavad ajatasandil Ühemõõtmelist Eestit - aina uusi isandaid ja uusi orje (Herbert Marcuse).
Nälg-tüüpi poliitiline süsteem toodab end ise ja sünnib igal valmistsüklil uuesti. Kui ma eksin, siis parandage...! Seniks aga. Ema Klikk ja isa Komm! Klõpsake ajud välja ja teler sisse!
