Kalevipoja mõtisklused: ühel hetkel adusin, et selline elustiil on nüristav
Olen Soomes elanud juba ligi 3 aastat. Tuleb tunnistada, et algus oli raske. Pikad tööpäevad ja -õhtud, perest eemalolek, vähene suhtlus ümbritsevate inimestega tekitasid ruttu masenduse.
Esimene töökoht oli ülimalt monotoonne ja stressitekitav. Olin ainuke eestlane töökohas ja soome keeles ei osanud alguses sõnagi. Ainult hommikune "moi", siis 8-16 tunnine tööpäev ning õhtune "näkemiin" - see oli peaaegu kogu suhtlus.
Tagantjärgi mõeldes natuke naljakas ja rohkem kurb üheaegselt. Teiste kalevipoegadega hulkusin öösiti ringi, tarbisime rohkelt kanget alkoholi, sõitsime purjus peaga jne...
Ühel hetkel aga adusin, et selline elustiil on nüristav ja tõmbusin "kookonisse". Mingil perioodil tegin ainult tööd - õhtuti olin nii väsinud, et ei jaksanud midagi teha ega kuhugi minna. Ja oligi hea, sest "kookonis" sain elu üle järele mõelda.
Peagi leidsin juba parema ja vaheldusrikkama töö, üürisime perega ilusa korteri mere ääres ja saime jalad alla. Hetkel on elu stabiilne. Aeg-ajalt käin ka Eestis vanadel sõpradel-tuttavatel külas. Nemad on keskmisest kalevipojast väga erinevad. Kummaline. Kas siinsed palganumbrid muudavad tavalist eestlast nii palju, et tekivad käitumises hoopis teistsugused maneerid?
Eestis käies mulle meeldib nostalgitseda. Söön oma lemmikutes söögikohtades, jalutan Tallinna kesklinnas ja kuulan sama muusikat, mida aastaid tagasi kuulasin. Tallinna tänavad on ikka meeletult auklikud, üldine mulje Tallinnast on justkui oleksin sattunud provintsi.
Soome on ikka peajagu üle, Soomes on kõik parem nagu mõned ütlevad. Tavalise palgatöölise jaoks materiaalses mõttes kindlasti, kuid muud väärtused? Oleneb, mida keegi oluliseks peab. Viimasel ajal olen hakanud haridust oluliseks pidama. See annab elule teatud kvaliteedi. Ei ole raske eristada põhikooliharidusega inimest kõrgkooli lõpetanust.
Võite ju rääkida eluülikoolist, kuid üldjuhul ilma koolis käimata jääb inimene ikka lolliks. Intelligents närbub. Alkoholi kuritarvitamine ja muud pahed hoolitsevad taandarengu eest. Pythagoras ütles kunagi: andke lastele haridust ja enam ei tule täiskasvanuid karistada. Lastele ja noortele hariduse võimaldamine peaks olema Eesti riigiisade prioriteet nr.1. Olgu, ma ei lahmi, kuid põhimõtteliselt tuleb haridust rohkem väärtustada nii vanemate kui riigi poolt.
