Kaks kuud tähelepanekuid maal: ka maainimesed tahavad, et neid märgataks
Maal ilmselt ei ole kuigi palju erilisi spetsialiste, säravaid andeid või üldse silmapaistvaid inimesi. See paistab silma isegi inimeste riietuses: keegi ei erine selle poolest teistest. Kõik riietuvad, söövad ja teevad muudki enam-vähem ühtemoodi ja see on ühtpidi rusuv. Teistpidi on see kindlasti ka vabastav, sest puudub pinge end tõestada või keegi olla. Kindlasti on inimesi, kellele maaelu sobib ja ka neid, kes igatsevad linnakära ja -müra.
Ilmselt ei leia maalt eriti glamuuri ja selles mõttes on väljend "nagu maakas" tabav, kui tahta erilises kõrgseltskonnas seda kohmetust väljendada. Teisalt tunneb maainimene kohmetust ilmselt küllaltki harva, kuna keegi ei oota temalt muud, kui et ta oleks lihtsalt tubli inimene.
Linnu on muidugi erinevaid ja siin on üht-, seal teistmoodi, kuid Tallinnas näiteks ei saa inimene rahulikult olla. Kohe, kui uksest välja astud, algavad väljakutsed ja päevaplaan kisub vägisi tihedalt end täis toppima. See on iseenesest lahe ja muudab enesetunde väärikamaks ja tähtsamaks, kuid sageli kaotab inimene selle tulemusena kiiresti kontakti iseendaga ja siit algavad paljud hädad.
Kui kontakt iseendaga on kadunud, siis ei jää enam muud võimalust, kui lakkamatult edasi tegutseda, sest iseendaga üksi jääda tundub ebamugav ja häiriv. Seega on telefon alati käepärast, et vaba hetke tekkides kohe kellelegi helistada. Või on käes teleripult. Või arvutihiir.
Linnas elades tundub nii mõnus mõelda, et läheks loodusesse. Ja ehkki see kuigi palju ei maksa ja väga palju vaeva ei nõua, juhtub seda linnainimesega üsna harva. Ehkki reedeõhtuti on Tallinnast välja viivad teed ummikus ja paljud veedavad vähemalt soojemal perioodil näpud mullas kuskil maal, siis lõviosal inimestest on linnas tegevust nii palju, et raske on minema saada. Suurema seltskonnaga on see muidugi lihtsam, kuid muidu kibeleks pärast paari tundi eemalviibimist Tallinnasse tagasi.
Järsku pealinnast maale elama tulla on seega päris naljakas. Kõik on vastupidi kuidagi. Enam ei igatsegi maale kuhugi loodusesse, seda on lademetes küllaga. Ja loodusilu on nii raisata, et ei oska seda enam hinnatagi. Võib-olla kui oleks vähem tööd teha, naudiks rohkem, sest iga kord, kui välja jalutama satun, olen ikka üsnagi võlutud.
Veidi rohkem kui kuu aega tagasi võtsin oma ratta ja läksin ümbrust avastama. Olin pisut sõitnud, kui märkasin paremal pool teed muru peal (aas on selle nimi ilmselt) kümneid lehmi. Vihma veidi tibutas ja selle eest fotokat kaitsta püüdes hakkasin kohe hoolega pildistama, nagu oleks ma mingi turist, kes on ülivägeva vaatamisvärsuse üles leidnud. Lehmad ehmusid sellest ilmselt üpriski ära, sest jäid mind väga jahmunult jõllitama. Oma viletsa aparaadiga sain nad pildile üsnagi kiduralt, kuigi "suumisin" hoolega ning praegu neid pilte vaadates tuleb see lugu alati meelde ja ajab naerma. Mina ja mu lehmavaimustus. Enam ma muidugi lehmadest pilti ei tee, ehkki nad on siiani tore vaatepilt.
Paaril korral olen jooksmas käinud - alevisse ja tagasi ning ma tõesti ei tea, mis oleks sama äge ja mõnus, kui ühtlases rütmis hingates kogu seda vaatepilti nautida. Oma väikse sõnavaraga ei oska ma muud paremat selle kohta öelda kui "Mida pekki?". Tõesti on ilus ja ühekorraga tundub päris naljakas hingetuna joosta ja samal ajal vaadata ja imestada, et mismõttes siin nii ilus on.
Kõrvaltvaadates tundub see ilmselt veider näha jooksmas tüdrukut, kel pea 90 kraadi vasakule pööratud, lummatult vaatamas punakat taevast. Õhtul päikese loojudes olen varem linnas mere ääreski nautinud värvide võrratut kontrasti: ühel pool loojuvast päikesest punakad ja kollased toonid, täpselt vastas aga sinava metsa taga külmades toonides taevas. Siis on nii äge vaadata ühele poole ja siis teisele poole, suutmata otsustada, kumb vaade ilusam on. Kui sellele mõtlen, ajab see mind muigama, ma ei teagi, miks.
Mul on esimest korda elus jalgratas. See krigiseb küll miskipärast päris korralikult, kuid hoolimata sellest on see väga tubli abivahend. Bussiliiklus on siinkandis harv ja kallis ning kuna lähim pood asub kahe kilomeetri kaugusel, ei suutnud ma ilma rattata elu ettegi kujutada. Kuna kaugemal rattaga ära käies on pärast sõitu täiesti läbipekstud tunne, siis olen pikematest sõitudest loobunud, ehkki kohalikud ütlevad kui ühest suust, et see on harjumise asi.
Kõige tähtsam muutus on aga ilmselt siiski see, et erinevalt minu eelnevatest eluperioodidest on mul palju rohkem aega olla iseendaga. Eriti alguses oli see nii ergastav tunne. Märkasin, et muutusin ühtäkki nii rahulikuks ja hiljem nägin, et linnas ära käies tuli mitmeks päevaks linnarütm sisse jälle. Ennast rahulikuna näha oli nii nauditav. See rahu oli korraga nii sisemine kui välimine. Ühtäkki polnud vaja enam kuhugi joosta ega midagi tõestada, kuhugi polnud ka otseselt kiire enam.
Ei, elu ei jäänud seisma, aga hästi suur osa segadusest minu peas jahtus maha ja mõnus oli tunda, et ma ei pea end mitme asja vahel lõki rebima, ahastama, et ma olen jälle midagi teha unustanud või kahetsema, et olin teinud vale valiku. Et valikuid on nii vähe, on ühtpidi nii naljakas, minu jaoks vähemalt, kes olen keset linna üles kasvanud, teisalt aga jätab rohkem aega teha seda, mida teen, ja suhelda nendega, kellega suhtlen.
Tallinna elu on üsna pealiskaudne ja mulle hakkas maale tulles iseenda juures meeldima see, et inimestega suheldes ei mõtle ma enam teiste inimeste või asjade peale. Ma lihtsalt kuulan võib-olla üsnagi võõra inimese juttu ja mul ei ole kiire mitte kuhugi. Appi, kui äge tunne see oli! Ühtäkki olid paljud lihtsad asjad tähenduslikud ja iga tavaline inimene eriline. Muidugi sellepärast, et maal on inimesi vähe. Ja neid inimesi, kes juttu vestaks, on veelgi vähem, sest kõik teevad rohkem tööd, kui räägivad.
Eks neil on kindlasti õigus, kes ütlevad, et inimene kuulub looduse juurde. Miks see niimoodi enam ei tundu, on ilmselt suuremas osas põhjustatud sellest, et pidu on kusagil mujal ja keegi ei taha olla seal, kus midagi ei toimu. Ma ei saa öelda, et tunneksin, et elu minust mööda voolab, aga kui ma enam üldse Tallinnas ei käiks ja sealsete sõpradega ei suhtleks, siis ilmselt lõpuks tunneksin.
Ühtpidi on inimesi maal nii vähe ja see justkui teeks nad olulisemaks, teisalt juhtimisorganite suhtumine näikse tõesti olevat justkui järgmine: "Kas raha sisse toote? Kui ei too, siis olge vait ja õnnelikud, et üldse elada saate." Kuulsin kord üht Eesti meest rääkimas Venemaal tundrates elavatest hantidest, kes kasvatavad põtru ja seal omal käel hakkama saavad. Oma nukraid silmi sõnastasid nad öeldes, et ega keegi neist seal tegelikult ei hooli. See lugu tuli mulle nüüd meelde, kui maaelu valudele mõtlesin.
Seega arvan teadvat põhjust, miks me imelisele loodusele ja mitte-sugugi-halvale maaelule vaatamata näeme inimeste silmades heitumust: on igale inimesele vajalik tunda end olulisena, olenemata sellest, kes ta on. Arvan, et pealinnakeskne või üldse linnakeskne suhtumine suudab maaelu võlusid üsna palju varjutada ja tekitada tunde, et tahaks siit jooksu panna. Eriti veel seetõttu, et paljud on ära läinud ka ja maale juurde tuleb inimesi vähe.
Siiski ma usun, et iga lisanduv inimene, kellel on iseloomu ja sisemist energiat, suudab olukorda paremaks muuta. Mina igatahes oleksin väga õnnelik, kui siinkandis oleks rohkem teotahtelisi inimesi ja tahaksin ise olla üks neist.
