Kaks Big Maci lõunaks polnud enam mingi probleem
Olin täiesti tavaline 18aastane neiu, kui läksin üle tüki aja McDonald’sisse lihtsalt burgerit ostma. Varasemalt olin mõnikord sõpradega ikka eine võtnud, kuid seekord oli asi lihtsalt isu rahuldamises — tahtsin midagi soolast ja kohe.
Ma ei näinud asjas mingit ohtu. Ühest “burksist” sai kiirelt kaks ning mõnikord isegi kolm. Kui hakkasin töötama üsna McDrive’iga restorani lähedal, muutus täiesti tavaliseks, et haarasin hommikusöögi sealt, sest kodus ju kiirustades ei jõudnud. Ühel hetkel hakkasin ka lõunat seal söömas käima — oli ju mugav autost väljumata haarata mõned burgerid ja friikad ja sõita seejärel tööle tagasi neid sööma. Minu jaoks ei tähendanud see endiselt mingit ohtu.
Ühel hetkel läks asi nii kaugele, et ma sõin hommikuks burgereid, lõunaks burgereid ja õhtuks koju ostsin neid samuti kaasa, sest teadsin, et kodus süüa pole ja viitsimist ise teha ka polnud. Väikestest juustuburgeritest said topeltjuustuburgerid ning nendest edasi Big Macid. Esialgu hakkas see muidugi mõjuma rahakotile — kiirtoit pole just odav lõbu.
Minu jaoks olid burgerid muutunud sõltuvuseks. Ei möödunud päevagi, mil ma neid ei söönud. Enam polnud isegi vahet, kas Hesburger, Big Mac või hoopis mõni tavalisest burgeriputkast ostetud mikrolaineahjus soojendatud sai pihvidega. Oluliseks muutus selle maitse ning seda maitset pidin ma kogu aeg tundma — mitu korda päevas.
Samas ei näinud ma siiski asjas ohtu. Minu jaoks oli see naljakas, kui keegi kommenteeris, et lõpetan rasvarullina. Olin varem väga sportlik. Siis ei jaksanud ma aga enam trennis ka käia. Kõht oli pidevalt täisolekus ja niimoodi oli uni magusam kui misiganes sport. Ka kehakaal hakkas tõusma.
Ühel õhtul tegi mu elukaaslane ääri-veeri mulle märkuse, et olen kuidagi pontsakaks läinud ja küsis, kas midagi on juhtunud. Ma punastasin ja naersin ta välja. Ütlesin, et talvel peabki kogukam olema, küll hiljem kilod kaovad. Astusin kaalule ning avastasin, et oma 170-sentimeetrise pikkuse juures olin saavutanud 85 kilogrammi piiri. Seda oli ilmselgelt liiga palju. Senine kogukaim kaal oli olnud 70 kilogrammi. Minus hakkasid kella vilkuma häiretulukesed.
Kui see asi oli kestnud aasta, sain aru, et midagi peab muutuma. Samamoodi jätkades oleksin lõpetanud mõne tõsise haigusega või hoopis surmaga. Minu jaoks muutusid kiirtoidukohad tabuks, punaseks laternaks ning kuigi alguses oli väga raske, suudan praegu ka burgereid söövate sõprade kõrval näksida beebiporganeid, tundmata ainsatki isumärki. See kõik aga vajas meeletut tahtejõudu.
Hommikud algasid tund aega varem, need 60 minutit kulutasin jooksmisele. Alguses vähem, iga korraga aega ja distantsi suurendades. Algselt hambad kokku plagistades kulutasin muudkui asfalti ning kõrgeid miinuskraade kopsudesse hingates kinnitasin endale, et see tuleb mulle ainult kasuks. Iga tühja kõhu tunde üritasin ära petta klaasi veega. Sõin pidevalt erinevaid juurikaid, mis täidaks kõhtu, aga ei annaks kaloreid. Ja mis peamine — ei mingeid burgereid.
Nüüd on sellest möödas aasta ja ma tõesti mõistan ameeriklaste ülekaalu, sest burgereid on lihtne saada, need on maitsvad ning nõrga iseloomuga inimesed langevadki lõksu. Ma ei taha kedagi õpetama hakata, aga tahtsin lihtsalt oma kogemusest rääkida, sest meie vanemad ei ürita just ilmaasjata meile väikesest peale õpetada, et kiirtoit pole lahendus, vaid võimalus. Ja mida harvem seda võimalust kasutada, seda parem.
