Kaitseväe arengukavast: tahtsime parimat, aga läks nii nagu alati
Mis läks õiges suunas
Administriivselt on väga õige samm kaotada ära hunnik imelike staape. Suurim „ime“ on nende hulgast loomulikult olnud meie õhuvägi, kus vaatamata 20 iseseisvusaastale puuduvad seniajani relvastatud lennuvahendid. Hetke lennuväe koosseisu moodustavad kaks An-2 lennukit (1947. aastal tootmisse lastud põllumajanduslennuk) ja neli ameeriklaste käest kingituseks saadud ülikerget Robinson R44 tüüpi helikopterit.
Natuke väiksem „ime“ on meie laevastik, mille moodusatab üks miinijahtjate divisjon, kuhu kuulub Beskytteren klassi vahilaev ja kolm Sandown klassi miinijahtijat. Vahilaeva relvastuseks on 76mm kahur (kurjade kuulujuttude põhjal on lahingukomplektis ainult kipskuulid jäämägede laskmiseks) ja miinijahtjatel Browning raskekuulipildujad või 23 mm automaatkahurid Zu 23-2hed. Siinjuures vast puudub igasugune vajadus arutleda teemal, millist efekti omab see relvastus reaalses lahingtegevuses päris sõjalaevade vastu.
Üldiselt võime tõdeda, et kahjuks ei mindud piisavalt kaugele ja ei saadetud viimast üldse laiali. Eestil pole paraku mitte mingit perspektiivi omada reaalselt lahingvõimelist mereväge, mis on paraku oluliselt kallim väeliik kui näiteks lennuvägi. Ainuüksi üks tänapäevane hävitaja (laevaklass) maksab suurusjärgus üks kuni kaks miljardit eurot ja selle raha eest saaks vähemalt terve eskadrilli kõige uuemaid F 35 hävitajaid.
800 miljoni krooni eest ostetud miinijahtijad on olnud kõige kasutum hange kaitseväe ajaloos ning ma südamest loodan, et kes iganes selle hanke tegi ja sellele oma allkirjad andsid tunnevad häbi (loota ju võib). Näitena võib tuua, et pataljon (24 tk) 155 mm haubitsaid maksis ligi 100 miljonit krooni, pataljon (60 tk) Pasi soomukeid 200 miljonit. Nende 800 miljoni krooni eest oleks saanud panna kõik praegused jalaväepataljonid soomukitesse ja meil oleks kolme miinijahtija asemel kergelt soomuststatud brigaad (paraku on endiselt enamik brigaadist „soomustatud“ presendiga.)
Uues kaitseväe arengukavas on mõlemat väeliiki puudutavad jaburused õnneks välja jäetud – soetada hävitaja maksumusega relvastamata koptereid ja mereväele kiirkaatreid (milleks? Kas läänemerel on Somaalia piraate nähtud ?).
Kergete õhutõrjerakettide Mistrali ning tankitõrjesüsteemide Milan ja Carl Gustavite juurdesoetamine on siiski ainsad kaks hanget mille puhul ei saa tekkida küsimusi nende vajalikusest. Kõik kolm relvasüsteemi on meil juba relvastuses, nad on mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega ning meil on nendest puudust.
Muidugi on väga õiged ka ideed panna toimima reservarmee ja oluliselt kasvatada kaitseliidu võimekust. Vähem olulisem pole ka kastide joonistamise lõpetamine ja hakkata pihta reaalse võimekuse ülesehitamisega. Sealjuures küsiks siiski natuke kriitiliselt, millega siis viimased 20 aastat kaitseministeeriumis tegeletud on?
Mis läks märjale pinnale
Luure ja sidevahendite prioriteet on vägagi küsitav praeguses olukorras, sest mis kasu on meil radaritest, sidevahenditest ja muust sinna juurde kuuluvast, kui meil pole mitte mingeid vahendeid ohu tõrjumiseks ja lähiajal (vähemalt selle arengukava raames) ka ei tekki?
Ämari Lennuväebaasiga on lood nii, et praeguseks on see mõistlik loomulikult välja ehitada, kuid mingit ideed sellel pole (selle sama arengukava raames), sest hävitajaid ei osteta ja ilma keskmaa õhutõrjeta ei maandu sõja korral üksi NATO lennuk sinna.
Jalaväe lahingmasinad mis on mõeldud tankide julgestamiseks on ilma tankideta poolik süsteem ega oma suuremat efektiivsust arvestades soetamishinda.
Jägala linnaku ehitamata jätmine, kuhu oleks pidanud koondama paljud pisipataljonid mis on hetkel üle eesti laiali on ka enam kui küsitav, sest põhimõtteliselt tuleb midagi teha sellisel juhul täielikult amortiseerunud pisiväeosade olmetingimustega. Kokkuvõttes kulub selle peale ikkagi hulga raha, kuid tulemus on siiski ajutine.
Mis läks täitsa sohu
Keskmaa õhutõrjest loobumine – Nii Gruusia sõda, kui ka kõik muud sõjad peale esimest maailmasõda on näidanud, et ilma õhuruumi üle kontrolli omamata on edukas sõjategevus pea võimatu. Kuigi luure ja sidevahendid on olulised, pole suuremat kasu võimest „teie suunas liigub kolm pommitajat kõrgusel 8 kilomeetrit. Side lõpp“ kui puuduvad materiaalseid vahendeid vaenlase takistamiseks.
Tankidest loobumine - tänapäeva sõjad on kõik kujunenud manööversõdadeks, edukas on see pool kes suudab oma väed koos piisava tulejõuga paisata vastase nõrkadesse kohtadesse ja samal ajal kiirelt reageerida vaenlase vastavatele katsetele.
Arvestades seda, et hetkel kannab enamik eesti kaitseväge oma tulejõust sõna otseses mõttes seljas, ei ole võimalik meil pidada mitte mingisugust manööversõda vastase vastu kelle relvastuses on tankid, jalaväe lahingmasinad ja liikursuurtükid.
Hangitavad jalaväelahingmasinad küll natuke leevendavad praegust absurdset olukorda (EKV ülesehitus ja tulejõud poleks isegi esimeses maailmasõjas tegija), kuid õige natuke, sest nad ei oma soomust ja on efektiivsed ainult vastase jalaväe ning kergete soomusmasinate vastu.
Sealjuures on nende hind enam vähem samas suurusjärgus tankidega. Seega siinjuures ei saa ka rääkida rahapuudusest. Ääremärkusena mainiks, et ainsad jalaväelahingmasinad mida on meil mõtet muretseda on CV 90ned, sest nende baasil on olemas kõik vajalikud abimasinad ning relvasüsteemid, samuti pole nende arendamist lõpetatud. Seoses kärbetega peaks Rootsi neid omajagu relvastusest välja arvama, seega ehk avaneb meil neid normaalse hinnaga kahe pataljoni jagu saada. Ma siiski loodan, et järgmises arengukavas on sees tankide muretsemine.
Epiloog
Kuigi arengukavas on sees kaks suurt lollust – keskmaa õhutõrje asemel on luuresüsteemid ja tankide asemel jalaväelahingmasinad annab lootust vähemalt see, et kõik suured jaburused nagu näiteks transpordikopterid ning kiirkaatrid said siiski välja kriipsutatud (ning mis pole vähem olulisem - ühtegi uut nn „miinijahtijat“ ei tulnud). Keskendumine reaalse lahingvõime arendamisele kastikeste joonistamise asemel on vähemalt idee õiges suunas.
Kuid peamine probleem millest on alguse saanud enamik kaitseväe probleeme jäi ka praegu lahendamata – nimelt puudu on „suur plaan“ ehk siis kuhu tahetakse välja jõuda?
Kaitseväge ei saa üles ehitada mingite arenguplaanide kaupa. Me pole selleks lihtsalt piisavalt rikkas riik. Hea näide on need samad õnnetud miinijahtijad mis praegu suurema osa ajast veedavad kai ääres, sest nendega lihtsalt pole suures plaanis midagi teha.
Pigem tuleks kõigepealt välja mõelda, mis võimekusi on meie kaitseväel vaja oma ülesannete täitmiseks, reaastaks need prioriteedi tähtsusega (näiteks tankid on olulisemad kui transpordikopterid ja seega ei hakka enne transpordikoptereid ostma kui on olemas toimiv, piisava kvaliteedi ja kvantiteediga soomusvägi). Arengukavade ülesanne oleks siis nii kümme aasta kaupa panna paika rahastamine ja tehnilised detailid (mis mudel ja kui palju).
Samuti annaks niipidi asjale lähenemine oluliselt suurema paindlikuse, näiteks kui ameeriklased tahavad väga odavalt ära anda mõned oma Abrams tankid siis saaks need ära osta, sest nad on sees suures plaanis prioriteetide hulgas. Hetkel neid arengukavas pole ja kui jumal annab siis järgmises on, kuid siis võib neid olla saada ainult tehase hinnaga.
Praegu jookseb meie kaitsevägi maratoni aga ei tea kus on finiš. Üldisemalt vajab terve Eesti julgeoleku küsimus laialdast ühiskondliku debatti ja meil tuleks rahvana paika panna oma prioriteedid.
Mina näiteks oleks nõus maksma igal aastal paarsada eurot rohkem makse, kui ma teaks, et meie sõjaline julgeolek oleks meie endi poolt tagatud ja ei sõltuks ainult rahvusvaheliset olukorrast, mis õnneks on seni ajani olnud meie jaoks soodne... seniajani.
Peale selle varisevad põrmuks ka kõik muud „julgeolekud“ nii majanduslikud kui rahalised kui me ei suuda neid ka sõjaliselt kaitsta. Palju räägitud energiajulgeolekust pole suurt kasu, kui neid samu elektrijaamu on hetkel võimalik vaenlasel paari tankipataljoniga väga lihtsalt omastada.
Alati võib väita, et „milleks meile sõjavägi, nagunii vallutatakse meid paari tunniga. Meil on 40000 nälgivat last, andke raha neile“ Kuid selle väga levinud arvamusel on mõlemad lause pooled tegelikult lihtsalt ühe mündi erinevad tahud.
Kui me oleme nii saamatud, tahtejõuetud ja talupoeglikult saatusega leppijad, et me ei suuda ega taha end isegi kaitsta, pole mitte kunagi, isegi mitte miljoni aasta pärast kõige vähematki lootust, et me suudaksime ühiskonnana areneda nii kaugele, et me ületaksime end ja muudaksime oma tegudega meid ümbritsevat reaalsust.
Me jääksime ikkagi saamatute ühiskonnaks, kus kaitsevägi vireleb ja lapsed nälgivad. Tegelikult on meil hetkelgi mõlema probleemi lahendamiseks olemas piisavalt vahendeid ja võimalusi, kuid puudu on tahtest, sihist ning usust, et me võiksime midagi päriselt saavutada.
Kui me aga suudaksime end ühiskonnana kokku võtta, siis maailm, hoia alt!
