Naiivne oleks loota, et käibemaksu määra alandandamine või suisa kaotamine tooks toidukaupadelt vastava protsendi võrra hinnad alla. Kaugel sellest, meie kaupmeeste ärieetika toimib vaid neile tuntud radu. Siinkohal pole mõtet süüdistada isegi mitte paljukirutud valitsust, vaid inimesele kaasasündinud ahnust ja kohalike ärimeeste-naiste vähest kogemust. Turumajandus on Eestis saanud areneda viimased kakskümmend aastat, inimelus pikk periood, aga liialt lühike teatud väärtushinnangute ja ärikultuuri tekkimiseks. Tarbijalt võetakse ikka maksimum, kõik mida viimase tengelpung vähegi välja kannatab.

Hinnatõusu surve all kannatavad tavaliselt kõige lihtsamad ja näiliselt odavamad kaubagrupid. Inimene peab ju midagi hamba alla panema, muidu ei tule elust midagi välja. Kõhutäide on kõigile eluks vajalik. Kalamarjale on kasutu hinda lisada, seda ostetakse niigi vähe, pigem vastupidi – selle kasumi marginaal võib olla väiksem. See ei too suuremat tulu, aga mõni ikka ostab. Asi seegi. Teine lugu on niiöelda lihtsama toiduga. Siin saab iga kuu paarikümne sendi võrra kõrgemale kruttida ja tarbija taluvuse piire katsetada. Kaupmehele pole tähtis tootja väljamüügihind, vaid ostja nõustumispiir. Juurdehindlust ei arvestata kindla protsendi järgi vaid tarbija viimast nõusolekut kauba eest maksmisel. Hakkliha, juurikad ja leib on see, mille hinnaga saab inimkatseid teha. Seni, kui veel ostavad, on kõik õige.

Mul puudub küll igasugune majanduslik haridus ja pole ka kõige teravam pliiats karbis. Sisetunne ütleb vaid seda, et käibemaksu alandamisel või kaotamisel toidukaupadelt ei muutu suurt midagi. Hinnad jäävad ikka samaks – tasemele, mida tarbija on vähese hapnikuga viimasena võimeline rahakotist otsima. Käibemaksu muutus täidaks vaid enam kaupmeeste kassat, kaotajaks jääksid vaid inimesed koos riigiga – viimase ahtrake rahaline seis tekitaks aga meile kõigile probleeme.