Kahepalgeline Eesti: üksteisele ära pannes tuleb naeratada
Olen pikki aastaid tundnud üht naisterahvast. Praegu piirdub suhtlus Facebooki uudisvoo jälgimisega, sest käitusin tema ja paljude teistega liiga koledalt. Nimelt ütlesin välja oma arvamuse ega lasknud selle peal enam trampida.
Igatahes see noor naisterahvas on täna minu muusa, kes pani mind taas kahepalgelisusele mõtlema. Andekas ning intelligentne noor, õpib filoloogiat või midagi taolist. Elab Tallinnas, suhtleb ka vene rahvusest noortega ja seda vägagi sõbralikult.
Õhtune huumorinurgake
Samal ajal aga teeb ta sotsiaalmeedias oma naljadega vene rahvusest noori ning vanureidki maha: annab neile ebatolerantseid hüüdnimesid, räägib ühekäelistest joodikutest, kellel nimeks Vova ja narkomaanipaarist, kel nimed on Maša või Vaša.
Kuid pärast seda õhtust huumorinurgakest läheb neiu taas kooli ning räägib ülevoolavalt vene noortega sellest, kui tore on integratsioon ja sõbralikud suhted erinevate rahvuste vahel.
Ei teagi, kumb see tema õige "mina" on - kas see, kes räägib oma rahvuskaaslastega Walteri õlle ostvatest sibulatest või see, kes räägib oma aktsenti omavate kaasmaalastega rahvuste sulandumise positiivsetest külgedest...
Ma arvan, et tean, kumb osake temast on tõeline, kuid välja ma seda öelda ei taha. Miks? Seepärast, et mina ei ole objektiivne, mina armusin kord vene tüdrukusse. Mina ei mõista, kuidas on meie noored kaasmaalased süüdi Putini valitsemisstiilis, FSB ülekuulamistes või sovjetiaegses küüditamises.
Kui naeratada ei suuda, tuleb vaikida
Või võtame perekonna, kel oli kirjutamata seadus: igaühel on õigus olla aus, kuid seda õigust kasutades peab naeratama. Kui naeratada ei suuda, siis tuleb vaikida. Niisamuti tuleb naeratada siis, kui üksteisele ära pannakse, sest ära pannes avatud suuga naermine tähendab, et tegemist oli vaid naljaga.
Kord väsis üks pereliige ära ja unustas naeratada. Pärast seda muutus õlg, kelle najal nutta, lunaatikuks, kes ei tea, kuidas käituda. Kahenäolisus oli perekonna pikaaegne traditsioon, mille rikkuja muutus põlualuseks.
Kas ühe üksikisiku ja teise perekonna najal saame öelda, et meie ühiskond on kahenäoline madu, kelle parem nägu hoiab endal pidevalt naeratust, aga vasaku küljes olevad käed löövad järjest teistele mitmepalgelistele nuge selga? Ei, muidugi mitte.
Me ei saa seda öelda ka ainuüksi seepärast, et pärast Mari-Liis Lille kõnet olid avalikud kommentaariumid ja vestlusringid täis lauseid nagu: "Kõne oli väga ilus ja vajalik, aga naine puldis ei teadnud, kuidas seda kellegi teise poolt kirjutatud kõne ette kanda."
Tavaline kahepalgelisus
Ehk siis otse ja ausalt maakeelde tõlkides: "Ma küll nõustun selle teemaga, aga mingi blond ei suutnud seda ometi valmis kirjutada ja tal ei ole õigust mulle öelda, et ma käitun valesti."
Kui Andrei Hvostov räägib vanurite eutanaasiast ning kodanik, kes sellele ise korduvalt mõelnud on, ütleb, et Hvostovile endale peaks eutanaasia tegema, ei tähenda samuti, et kahepalgelisus Eestis oleks tava.
Mis saab siis, kui me liidame kokku selle noore naisterahva, peretütre, Lille ja Hvostovi kommentaatorid, pooled riigi poliitikud ning Keskturu kapsamüüjad? Mina psühholoogist mateematik ei ole, seepärast mina ei tea ka, kas vastus küsimusele on "Kahepalgeline Eesti" või "Autori elav fantaasia".
