Jüri Kukk: võõrtööjõuna võiks riiki kutsuda hõimlasi Venemaalt

Presidendi vabariigi aastapäeval peetud kõne šokeeris ilmselt paljusid kesiste tulevikuväljavaadete esitamisega. Küsitav on, kas selline nägemus sobis pidupäeva meeleolusse. Ilmselt sooviski riigipea teha inimestele veidi šokiteraapiat, näitamaks, mis juhtub, kui me oma suhtumisi ja hinnanguid ei muuda.

Väljaöeldud arvamus, et praeguste arengute jätkudes ei pruugi hetkel 40ndates eluaastates eestimaalased tulevikus enam riigipensioni saada, on hirmutav. Kuigi sel on tõepõhi all, võib sellises stsenaariumi esiletoomine viia selleni, et paljud keskeas inimesed suunduvad nüüd välismaale omale pensioni teenima. Mitu minu tutvusringkonnast ongi juba aastakümneid Soomes töötanud ja hakkavad kunagi sealt ka vanadustoetust saama. Nii et välismaale siirdumine võib pigem just hoogu juurde saada.

Ühe variandina nähakse lahendust selles, et inimesed töötavad võõrtööjõu sissetoomise vältimiseks senisest kauem, seega siis tootmisliinilt otse surnukuuri ja ei mingit päikselist vanaduspõlve! Selle võimaluse kahjuks räägib see, et paljud praegu veel tööjõus inimesed on nõukogude ajal tervise nahka pannud: siis tehti füüsilist tööd ka seal, kus praegu ajavad asja ära masinad ja automaatika. Äranikastatud selgade, valutavate liigeste ja läbiloksutatud kehaga inimesed lihtsalt ei saa kõrges eas tööd teha, töövõimetuse saamise kriteeriumid aga muutuvad üha karmimaks.

Täielikult paika panemata on ka see, mis saab noorte ja eakamate konkurentsist tööturul. Praegu eelistatakse kogemustega inimesi, mis jätab paljud noored ettevõtete uste taha. Samas on Euroopa Liidus noorte töötuse protsent keskmisest enam kui poole kõrgem. Vananev tööjõuturg ei loovuta pensioniea tõstmisel noortele oma kohta niipea.

Samas võib olukorda muuta see, mida ütles välja ka president: tuleviku töökohad on praegusetest tugevalt infotehnoloogiakesksemad. Kuigi paljud eakad inimesed õpivad praegu aktiivselt arvutit kasutama, on kahtlane, kas nad õpivad ära keerukaid programme, mida töökohtadel nõutakse. Tekibki olukord, kus füüsilist tööd nad teha ei jõua, infotehnoloogilise jaoks aga jääb haridust vajaka.

Vaevalt et üleskutsed maad lastega täita enam eriti sündivust tõstavad. Võõrtööjõu sissetoomise korral võiks ju valida - miks mitte kutsuda siia hõimurahva esindajaid Venemaalt: udmurte, marisid, mordvalasi, komisid, karjalasi, ingerisoomlasi? Muidugi muudame sellega olukorda nende põlisel kodumaal kehvemaks kui mitte lootusetuks, kuid Eestis saaksid nad oma rahvuskultuuri ilmselt paremini edendada kui Venemaal, ja tagasiside kaudu seda ka kodukohas püsivana hoida.

Meie tulevikuperspektiivid pole kiita, lohutuseks ehk see, et need on allakäiguteel kogu Euroopas. Ehk suudame need siiski üle elada, aga selleks tuleb praegusest loidusest välja rabelda ja tegutsema hakata.