Jüri Kukk: Eesti meedia sisendab Ukraina uudistes lüüasaamismeeleolusid
Ukrainas toimuv huvitab ilmselt kõiki eestimaalasi, sest see puudutab kaude ka meid. Paraku on ka meie oma meedia edasiantav liiga üheülbaline, ega anna aimu seal tegelikult toimuvast. Tavaline Ukraina kohta edasiantav pilt näitab eraldusmärkideta mundris relvastatud mehi ja kampa räuskavaid venemeelseid, kes karjuvad: "Rossija!" Kas see on adekvaatne pilt seal toimuvast?
Mõistagi ei pea pooletunnine uudistesaade tegelema sündmuste analüüsiga, kuid telepilt võiks siiski näidata võimalikult palju sündmuste erinevaid tahke.
ETV saates "Välisilm" võrreldi Ida-Ukraina rahvuslikku koosseisu ning valimistel Janukovitšile ja Tõmošenkole antud hääli. Selle kaudu püüti analüüsida meeleolusid regioonis. Selgus, et tegelikult on kõigis sealkandi oblastites tugev ukraina kogukond ja ilmselt tahavad paljud ka Ukraina koosseisu jäämist. Paraku, nagu Krimmigi puhul, ei rääkinud meedia krimmitatarlaste meeleoludest, ja praegu ei anta edasi sedagi, mida arvab toimuvast tavaline Donetski venelane või ukrainlane.
Ometigi peab ju sealgi tulema piir, kus vene- ja ukrainameelsus kokku põrkavad ja Kiievi toetajad hakkavad domineerima, sest mida lääne poole, seda tugevam on toetus Lääne-orientatsioonile. Võib eeldada ka seda, et olla venelane Ida-Ukrainas ei tähenda sugugi tingimata soovi Venemaa koosseisu minna. Temagi ei pruugi olla rahul Janukovitši ajal vohanud korruptsiooniga ning võib näha väljapääsu uutes inimestes Kiievis. Aga miks peab Eesti inimene seda vaid eeldama, mitte aga saama selleks kinnitust uudiste kaudu?
Praegustes uudistes ei kajastu kuidagi ka see, kuidas valmistub Venemaa agressiooniks niinimetatud bandeeralaste- ehk Lääne-Ukraina. Maidani sündmused näitasid, et ukrainlased on valmis muutuste nimel surema. Miks ei näidata teles üldse ukrainlaste koondumist relvarühmadesse ja Rahvuskaarti, nagu meil on mehed hakanud astuma Kaitseliitu? Meil peaks ju omad ajakirjanikud endiselt Ukrainas olema! See võib olla küll minu enda tähelepanematus, aga pole sattunud kuulma-nägema ainsatki intervjuud militaarse Paremsektori inimestega.
Meediakajastustest jääb täielikult välja see, millised on meeleolud Venemaal, sest sõja korral on neilgi ju paljudesse kodudesse kinniseid kirste oodata. Kas venelased üldse tahavad seda sõda ja kaugele nad on valmis minema, et derzavat taastada? Tegelikult on venelased ja ukrainlased ju vennasrahvad nagu meie ja soomlased. Kas ühine slaavi veri ei seo neid tõesti sedavõrd, et vennatapusõda vältida? Putin ei tähenda ju tingimata sama, mis Venemaa?!
Tundub, et pärast Krister Parise naasmist Venemaalt pole isegi rahvusringhäälingul kedagi, kes sealseid arvamusi edastaks. Palju on ette heita ka meie niinimetatud luureanalüütikute ja sõjaspetsialistide arvamustele. Erukindral Ants Laaneots tegi intervjuus Ukraina armee lahinguvalmiduse maatasa, jättes kahe silma vahele sõjategevuses sugugi mitte vähetähtsa momendi nagu moraalne vahe agressori ning kodumaa kaitsja vahel. Sõnade vahelt võib ärevil inimene välja lugeda: "Neil ukrainlastel pole tegelikult mingeid šansse!"
Eestis välja öeldud tulevikunägemused on üldiselt väga pessimistlikud nii Ukraina kui ka Baltikumi kohta. Ma ei eita Vene ohu tõsidust ja arvan, et peaksime võimalikuks agressiooniks tõsiselt valmistuma, kuid meil kultiveeritav mõttemall "Nad on kohe siin!" lisab vaid masendust ja minnalaskmismeeleolusid, veendes ka venekeelseid inimesi, et ses segases olukorras oleks Venemaa vist tõesti parim variant. Kahjuks lööb meedia selles massiliselt kaasa, sest negatiivne uudis ju müüb.
