Esiteks võib riigikogu panna rahvahääletusele mõne menetluses oleva seaduse. Siis esitatakse rahvale küsimus: kas olete selle seaduse poolt või vastu? Sedasorti referendumeid praktiseeritakse näiteks Šveitsis. See on justkui kahekojaline parlament, kus esimene koda on riigikogu ja teine koda rahvas ehk kõik Eesti valimisõiguslikud inimesed.

Kuidas saab sündida sellise referendumi korraldamise otsus ja milline saab olla rahvahääletusele pandava seaduse tekst? Etteruttavalt võib öelda, et mõlemad asjad – nii otsus kui ka tekst – on riigikogu enamuse otsustada, mis praktiliselt tähendab seda, et tegelikult otsustab kõike hetkel valitsev koalitsioon. Tõenäosus, et riigikogu mingi vähemus jõuab referendumi korraldamise otsuse vastuvõtmiseni, on kaduvväike.

Tegelikult on seaduses (täpsemalt riigikogu kodu- ja töökorra seaduse 14. peatükk, §§ 127 – 130) ette nähtud asjade käik tehniliselt päris keeruline. Iga riigikogu liige võib algatada otsuse eelnõu, et mõni parasjagu riigikogu menetluses olev seaduseelnõu pandaks rahvahääletusele. Ühtlasi võib iga riigikogu liige, aga ka fraktsioon ja komisjon, ise koostada seaduseelnõu ja anda selle menetlusse koos ettepanekuga panna see rahvahääletusele.

Kõik eelnõud aga, mille kohta on ettepanek panna nad rahvahääletusele, peavad läbima riigikogus kolm lugemist, seega tõenäosus, et eelnõu tekst jääb selliseks, nagu see algselt oli, on praktiliselt nullilähedane. Ja lõpuks peab riigikogu eelnõu kolmandal lugemisel heaks kiitma nõutava häälteenamusega. Tavaliselt piisab lihthäälteenamusest, aga olenevalt eelnõu sisust võib olla nõutav ka koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält.

Seaduse vastuvõtmine referendumil oli Eestis võimalik ka enne II maailmasõda, veelgi enam, põhiseaduse muutmine oli võimalik ainult rahvahääletuse teel. Siis oli see õigus aga laiem kui praegu. Nimelt võis keegi seaduseelnõu teksti ise valmis kirjutada ja saada võimaluse panna see rahvahääletusele, kui eelnõule oli kogutud 25 000 toetusallkirja. See protsess kandis nime "rahvaalgatus".

1934. aastal toimus sel viisil nn vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu rahvahääletus, mille tulemusel sattus Eesti demokraatia enneolematusse kriisi. Okupatsioonieelne Eesti ei suutnudki sellest kriisist väljuda. 1991. ja 1992. aastal tegutsenud põhiseaduse assamblee otsustas, et Eestis ei tohiks luua võimalust astuda teist korda sama reha otsa. Seepärast praeguses valitsemiskorras taolist rahvaalgatuse võimalust polegi. Mis muidugi ei tähenda, et referendumeid käsitlevas normistikus kõik korras oleks.

Teine praegu võimalik referendumi liik on põhimõtteline küsimus, millele valijaskond vastab kas "jah" või "ei". Põhiseaduses kasutatakse selle jaoks nimetust "muu riigielu küsimus". Ka selle korraldamise ainuõigus on riigikogul. Niisugune referendum on Eesti ajaloos toimunud ainult üks kord – kui 2003. aastal küsiti, kas pooldame Euroopa Liidu liikmeks astumist.

Teist liiki referendumite korraldamise põhiline takistus seisneb selles, et sisuliselt ausa referendumi jaoks tuleb sõnastada küsimus nii, et sellele on võimalik anda ainult kaks erinevat vastust: jah või ei. Tegelikus elus on aga väga vähe selliseid probleeme, mille puhul on ainult kaks teed või varianti. Üks ideaalilähedasi küsimusi oli näiteks see, kui kunagi ammu küsiti Rootsis rahvalt, kas tahetakse jääda vasakpoolse autoliikluse juurde või minna üle parempoolsele liiklusele. Tegelikult mindi Rootsis mõni aeg hiljem siiski üle parempoolsele liiklusele, kuigi rahva enamus oli referendumil olnud selle vastu.

Rääkides pagulasteemast, siis esimest liiki referendumi võimalust selles küsimuses ei ole. Teoreetiliselt justkui oleks, aga praktiliselt ei ole. Referendumi korraldamise ettepanek on muidugi kasutatav riigikogus toimuva poliitilise võitluse instrumendina.

Ka teist liiki referendumit, kus hääletusele pannakse riigielu põhimõtteline küsimus, ei ole tegelikult võimalik korraldada, sest pagulastega seotud küsimuste valdkond on selline, et selles ei ole kusagil võimalikud ainult kaks lahendit või otsust. Selles valdkonnas on Eesti riigil põhimõtteliselt võimalik teha palju erinevaid otsustuste variante, mis võivad vahel üksteisest vaid vähesel määral erineda.

Kas ja kuidas saab rahvas selles küsimuses kaasa rääkida? Peale tavaliste igapäevaste poliitikatöö meetodite, kaasa arvatud avalikud demonstratsioonid, on võimalik korraldada n-ö kvaasireferendumeid. Meie iseseisvumise taastamise perioodil ja paaril korral pärast seda on toimunud massilisi allkirjade kogumise aktsioone. Need kõik saavutasid oma eesmärgi. Viimased kaks suuremat olid seotud nõuetega, et Narva elektrijaamasid ei erastataks ja et raudtee taas riigistataks. Nii ka läks.