"Julgusta oma last palju tahad, on hambaarste, kes su pingutused viie minutiga ära nullivad!"

Viimasel ajal on Ukraina ja meie ministrite trikkide kõrval teema number kolm Eesti rahva hambad. See on ka meie peres hetkel väga aktuaalne. Lapsele on vaja paigaldada breketid ja 0,6 mm jääb haigekassa sponsorlusest puudu. Kogu kupatus läheb kaheaastase raviperioodi vältel meile maksma 4000 eurot.

Esiteks ajab juba see harja punaseks. Kui soovime, et meie kodanikud naerataksid ilusti ja julgelt, siis võiks selline asi ikka tasuta olla või siis vähemalt pooleldi kinnimakstud.

Pidime eemaldama lapse hambaid nii ülevalt kui ka alt. Selle jaoks pöördusime hambapolikliinikusse. Milline suhtumine seal on! "Ega sa titt pole! Minu juurde ära enam tule! Vastik! Kas sul endal häbi pole siin lolli mängida, ise nii suur laps!"

Pean tunnistama, et mu laps tegi tõesti natuke tsirkust, aga tal siiski eemaldati hambaid. Milleks on vaja niimoodi käituda? See laps on tulevikus potentsiaalne klient. Väga halb mekk jäi.

Siit jõuamegi probleemini: pole suurt raha, et osta inimlikku suhtumist ja kvaliteetset teenust, aga tasuta ei tahaks nende solvangute ja alanduste saatel seal vist isegi esmaabi. Mis siis üle jääb? Kõlgutada jalga ja loota, et valu ise läheb üle või et hammas kukub ise välja?

Julgusta oma lapsi palju tahad, on arste, kes suudavad sinu pingutused viie minutiga ära nullida. Ühel hetkel kasvab see laps suureks ja valibki selle jalakõlgutamise. Ja siis leidub veel kodanikke, kes parastavad, et õigel ajal ei teinud suud korda. Kurb.