Jätkuvalt kodumaal ehk elumõtte leidmine...
Rahvaarv on Eestis vähenenud ja toimunud on ajude äravool. Noored lahkuvad õppima ja tööle välismaale. Loovad seal oma pered ja see on loomulik, suhtleme ju läbi interneti kogu maailmaga ja võimalikke tutvusi tekib rohkem.
See on noorte valitud tee ja kutsumus, neile on maailm lahti. Erandiks on siin inimesed, kes on 40-50 ja pensionini aega veel maa ja ilm. Enamasti on see tunne, et pead midagi tegema, aga mida. Öeldakse, et heaolu ühiskond ja võitjate põlvkond - need on, 40-50aastased inimesed. Inimesed, kes pole veel vanad ja võiksid tõesti midagi ette võtta, end teostada ja Eesti ellu panustada. Üks osa on oma lapsed suureks kasvatanud ja välismaal Soome pensionit teenimas, teine osa oma tööga rahul ja püsivad kodumaal ega kavatsegi kuhugi minna. See osa, siis peaks Eesti ellu ka panustama. Kas ta tahab ja jõuab veel peale tööd, midagi teha. Ta ei viitsi. Vanusega kaasnevad tunnused: huvipuudus, ükskõiksus ja mugavuse väärtustamine.
Tsiteerin Nekrassovit: „Laiskus ilmub siis kui kaob eluhuvi. Huvi on külgetõmme, hämmastus, see on püüe tunnetada uut. Kõik see on omane armastusele! Just armastus toob rõõmu, sünnitab tarkust, tekitab eluhuvi. Selgub, et laiskus tekib seal, kus pole armastust.“
Kolmas osa on pikaajalised töötud, kelle põhiprobleemiks on, et neil pole kuskile minna, neid ei vajata süvenenud alkoholiprobleemide tõttu. Hea on kui omavalitsused ja töötukassa neid kuidagi aitab ja tegeleb nendega järjepidevalt. Emori uuringust selgus mõni aeg tagasi , et 34% eestlastest oleks valmis lahkuma Eestist parema palga pärast.
Mina kuulun nende hulka, kellel on töö ja pere ja ei ole plaani Eestist lahkuda. Hetkel ei oskagi ette kujutada, et peaksin töö ja raha pärast kodust lahkuma. See parem elukvaliteet, mis mujal pakutakse ei korvaks koduigatsust. Ma arvan, et ei tasu tunda kadedust selle üle, kes peab mujal omale elatist teenima. Perest eemal kuid ja aastaid olla ei ole kerge, see suurem töötasu peab korvama eemaloleku oma kodust ja lähedastest. Ma arvan, et see tuleb emotsioonist, mida kunagi meremeeste naised tundsid kui mehed koju jõudsid ja teenitud raha kaasa tõid, siis jagus kõigile midagi. See teadmine, et tuleb jälle minna ja kauaks, õpetab pere arvestama ainult selle inimese rahaga, mis ta endaga kaasa toob. Inimest, kui füüsilist ja moraalset tuge pole olemas selle pere jaoks. Tihti on see pere lagunemise põhjuseks. Tundub, et rikkus ei too alati õnne ja parem materiaalne seis ei ole kooselu aluseks.
Vaadates vaesuses elavaid peresid, kes kannatavad nälga, külma ja inimeste halvakspanu, suudavad olla vahest õnnelikumas kooselus antud olukorras. Tõeline õnn on väikestes asjades: üksmeel ja tunnustus. Vaesuses olevate perede arv aina kasvab ja riik ei võta midagi ette, rahvatervis halveneb ja suremus suureneb. Kui ma mõtlen sellele, siis ma olen rahul, et saan hakkama nii, et võlgu ei jää ja nälga ei jää. Mul oleks häbi olla rikkam teiste arvelt. Mul on häbi kui mul on uhkem auto ja ilusam kodu. Mis on selle hind, küsin alati endalt, kuid Anatoli Nekrassov kirjutab, et Inimesed, kes kardavad rikkust ja raha, peavad õppima neid armastama. Religioon ja kommunistlik ideoloogia sisendasid inimestesse negatiivset suhtumist materiaalsetesse rikkustesse ja rahasse.
Klatš ja kadestamine - see on eestlastele kombeks. Kadedus on omadus, mis võib hävitada kõik hea, mida inimene lõi. Piiblis on targalt öeldud: „Kade inimene ruttab rikkuse poole ja ei tea, et vaesus jõuab talle järele.“ Ma arvan, et olengi rikas, kui mu pere on koos, leib on laual ja tuba soe - elementaarsed asjad ju tänapäeva ühiskonnas.
Eestis on võimalik elada küll, aga teiste arvelt küll ei taha midagi saada. Elan saare peal, kus rahvaarv kõige rohkem langes. Olen saare patrioot. Küsin endalt vahest: miks ma pole läinud mandrile? Soome? Austraaliasse?
Siin on minu kodu ja lähedased, ma olen selle paigaga nii seotud ja see tagab mulle turvalisuse. Oma elu paremaks muuta saab igaüks ise. Püüan anda oma panuse saare elukeskkonda läbi kultuuri väärtustamise. See tunne, et mul läheb hästi on mainimist ja teistega jagamist väärt. „Aktiivne eluhoiak on suur hulk ajaühikus tehtud heategusid! Olla sisimas rõõmsalt häälestatud. Rõõm igast suhtlemisest, igast tööst, igast eluilmingust- see on aktiivne eluhoiak.“ Eestlased ärge virisege vaid jagage positiivset kogemust kuidas te ära elate ja mida te ühiskonda panustate! Aktiivne ja pidev koostöö maailmaga hea tegemisel ja armastuse loomisel ongi elu mõte.
