Jalgrattur ebaviisakale autojuhile: mul on õigus teeservas sõita!
Minu esimene mure oli muidugi, et kaasrattur terveks jääks. Kerges šokis ei tulnud ettegi, et minu rattast möödus tume universaalkerega Volkswageni hoolimatu omanik sama napilt.
Meile vastu jalutanud jalakäija jäi samuti hämmingus olukorda pealt vaatama. Enam rohkem sõidutee serva polnud mitte kellelgi võimalik tõmbuda, kuna sügav kraav laiutas kohe seal samas. Rattaga liikunud sõber sai paraja ehmatuse osaliseks ning lubas juhile kurja kättemaksu, kui tema pärast oleks õnnetus juhtunud. Mina kättemaksust nii huvitatud siiski polnud.
Eelmine ebameeldiv situatsioon rattaga liigeldes pärineb paari nädala tagusest ajast. Tartus Viljandi ringteelt Lõunakeskuse poole tulles mööda kergliiklusteed kaob ühel hetkel jalakäijatele ja ratturitele mõeldud asfaltkate lihtsalt ära. On valida suure lahtise kruusaga teepeenra ja ülikitsa sõidutee vahel.
Tegin saatusliku vea ning jätkasin teekonda sõidutee paremas servas. Suur viga sai kohe märgatud vanaldase Opeli juhi poolt, kes minu kõrvale jõudes pasuna vihaga põhja vajutas. Esimese ehmatusega käratasin irvakil akna vahelt seltskonnale, et mis neil viga on ning mõni sekund hiljem tuli suust karvasemgi väljend.
Ma tõesti ei saanud aru, kuhu ma veel oma kaherattalise tõmbama oleks pidanud - otse kraavis edasi väntama, et Opelimees oleks saanud teel edasi mõnuleda? Korraks muutus viha nii suureks, et mõtlesin talle Lõunakeskuse parklasse järgi sõita ja küsida, milles tema mure seisnes, et minu kõrval signaali pidi tuututama. Õnneks meenus, et juhmile kulbiga mõistust pähe ei pane ning sõitsin tanklasse maha rahunema.
Siinkohal panengi mõtlematutele juhtidele südamele - ratturi kõrval signaaliga pasundamine ainult suurendab ohtu. Enne ikka mõelge ka, kas ratturil üldse on veel kuhugi rohkem koomale tõmmata või hindab teie riivatud ego olukorda väga valesti.
