Jalakäijad, ärge töllerdage jalgratturitel ees!
Probleem on aga see, et tihti võib juhtuda, et inimesed lihtsalt ei oska seal liigelda nii, et kõik ilusasti ära mahuks. Võib kasutada väljendit, nagu vasikas kevadisel aasal ― pea laiali otsas.
Paljud teed on nn segaliiklusega, mõeldud nii ratturitele kui ka jalakäijatele, kes siis üksteisega arvestavad või vähemalt peaksid seda tegema. Teised teed on aga suisa keskelt pidevjoonega eraldatud, kus ühelpool jalakäijate märk ja teine siis ratturitele mõeldud. Aga kas sellest on ka tolku?
Ise liiklen nii jala, rattaga, ühistranspordiga kui ka autoga. Üldjuhul ikka põhimõttel, et ka teised saaksid ohutult liigelda ja olla. Aga tüüpiline on see, kui sõidan kuskil kergliiklusteel rattaga, just sellel millel on ratturitele eraldi osa, et saaks ka kiirust tõsta ja ei peaks jalakäijate vahel laveerima. Aga kahjuks see pole nii! Inimesed käivad kas pikas rivis, nii et terve tee on neid täis. No tõesti, võtke käest kinni ja käige paari kaupa kui muidu ei saa, aga ärge tõllerdage teistel liiklejatel ees!
Samuti satub palju lapsevankriga uimerdajaid nn kiiremale rajale ja muidu kulgejaid. Ma tõesti ei saa aru, kas on raske siis püsida oma tee poolel, liigelda ise ohutult ja lasta ka teistel seda teha. Vahepeal võib päris ohtlikke olukordi tekkida, kus haiget saab nii rattur kui jalakäija. Ma ise olen seda meelt, et kui ikka jalakäija liikleb valel pool joont, siis peab ta olema valmis ka tagajärgedeks.
Samamoodi on meil palju just nn terviseradasid, kus on palju tervisesportlasi. Ja üsna sage on situatsioon, kus ütleme, et jooksed ja ninna hakkab vastik kirbe tubakahais. Jah, mingisugused isikud on võtnud omale vabaduse mürgitada õhku kohas, kus liigub palju tervisesportlasi. No tõesti astu siis kaks sammu rajast kõrvale ja tossa seal. Olen olnud ka ise pikalt suitsetaja, aga alati arvestanud ka teistega.
Seega liikleme turvaliselt nii ise kui ka arvestame teistega. Päike on mõnus ja soojendab, aga natuke võiks märke ja märgistusi tähele panna.
