Jalakäija: rattur, miks sa kihutad kesklinna kõnniteel mulle otsa?
Liigun palju Tartu kesklinnas jalgsi ja viimastel päevadel on ratturid mitmel korral suure hooga mind pikali sõita tahtnud. Möödumisi tehakse millimeetri kauguselt hoogu maha võtmata. Mis teie peas toimub, kallid kaherattaliste sõbrad?
Olgu mainitud, et käin igapäevaselt samuti oma kaherattalise semuga kiiremaid tiire võtmas. Seda siiski kesklinnast eemal ja alati kõrval liiklejate ootamatute manöövritega arvestavalt hoogu maha võttes. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et täiseaealine pedaalisõtkuja ei suuda oma teguviisi lahti mõtestada. Piisab jalakäija ühest väikesest "valest sammust", kui ta satub ülilähedalt mööda kimava ratturi kodarate vahele.
Viimane võigas ratturi möödumine toimus Anne kanali ääres, kui olin lähenemas Eedeni kaubakeskusele mööda kergliiklusteed. Asusin just üle vasaku õla taha vaatama, et ära pöörata kergliiklustee paremast servast. Sel hetkel tuhises minust mingi mammi mööda. Just nimelt mingi mammi, sest viisakamalt ma selle naisolevuse kohta öelda ei suuda. Oleksin ma kasvõi pool sammu vasakule astunud, siis see mammi oleks oma raudruunaga mulle selga kihutanud nii mis koliseb.
Kas tõesti kolmekümnesel naisel ei ole kahe kõrval vahel teadmist, et jalakäija üldjuhul isegi ei vaata selja taha, vaid astub lihtsalt oma sammu ära?! Ja mina kui selja taha vaataja oleksin ikkagi tema lenksu ja massiga pihta saanud. Mingi pime õnn lihtsalt päästis mind tõsiselt haiget saamast selle kimava mammikese pärast.
Järgmine seik juhtus 1. juunil lastekaitsepäeval Tartus Küüni tänaval. Suur ja lai jalakäijate ala oli täis pisipõnne ja ilma nautivaid kõndijaid. Nautisin minagi, liikusin mööda sirget trajektoori, kui sain kenakese närvivapustuse. Taaskord täiesti täisealine ja pigem juba keskealine meesterahvas arvas, et kimab mulle lihtsalt sigrjooneliselt otsa keset südalinna. Ümber siblimas paariaastased põnnid ja jalutamas emad oma vankris põõnavate maimikutega. Ma ei saa aru, kas see indiviid oli enda arvates triatlonil ja püüdis esikohta? Või mängib ta sama mängu, mida autojuhid - iga kapotile püütud inimene annab kümme punkti? Tema lenksude otsa oleks ma end kenasti sättida saanud, kui kiire reaktsioon poleks päästnud. Kümme punkti jäi teenimata, kallis rattasõber.
Jalgratturina panen kaasliiklejatele südamele - teil ei saa nii kiire olla, et hoogu maha võtmata jalakäijast ülilähedalt mööda peate tuiskama. Saate ise haiget ja tekitate täiesti kõrvalisele inimesele põhjendamatu trauma. Jalakäija paraku on ja jääb ettearvamatuks oma liikumise suunalt ja temast ei saa mööduda millimeetri kauguselt kahekümne kilomeetrise tunnikiirusega. See on juba ise õnnetuse välja kutsumine, mitte kogemata otsasõit!
