Suvises juulikuus tundub, et selle teema taastõstatumise peamiseks põhjuseks on uudistevaene hapukurgihooaeg. Või on siis riigikassaga lood tõesti nii halvad, et peaks nagu vanima elukutse esindajatelt lõpuks maksuraha kätte saama ja kuidas seda siis teha, kui ametlikult pole neid maksumaksjaid nagu olemaski? Hakkame siis asja legaliseerima, jagame kutsetunnistused, vormistame töötegijad FIE-dena või koguni osaühingutena.

Ometi pole see amet meie riigis kunagi salastatud olnud, niisiis selle töö tegijate legaliseerimine mõjub küll olemasolevale hüüumärgi lisamisena. Korduvalt on kõrgetest pultidest peetud kõnesid prostitutsiooni keelamisest, piiramisest, naiste kaitsest ja nende õigustest - tulemused on aga tulemata jäänud. Vahetevahel on meieni jõudnud uudised sellest, kuidas politseil on õnnestunud avastada mingi suurem naise kehaga kauplemise paik, kedagi on ka karistatud - seega mingid seadused seda äri ikka seadusevastaseks peavad. Aga on täiesti arusaamatu, mis siis lõppude lõpuks on lubatud ja mis keelatud.

Igal hilisõhtul vallutavad TV kommertskanalite ekraani prostituutide reklaamid, igas lehesabas on kümneid pakkumisi lihahimu rahuldamiseks, kõigile on teada baare ja klubisid, kust sedasorti teenust hõlpsasti kätte saab. On see siis põrandaalune tegevus? Kui ühe teenuse reklaamimine on nii kenasti legaliseeritud, siis mis uuest legaliseerimisest me siin üldse räägime?

Muidugi on viimane aeg tunnistada, et võitlus selle ameti eksisteerimise vastu on üsna mõttetu. Ometi võiks just selle töö reklaamimist karmimalt keelustada. Läbi aegade on otsitud põhjusi, miks naised sellele tööle on läinud. Kindlasti on see valdavalt materiaalne huvi, paljudel juhtudel vajadus enda või oma pere materiaalseks kindlustamiseks. Ei saagi väga imestada moraalsete väärtuste minetamise üle, kui ühe öö töötasu vastab näiteks toidukaupluse kassapidaja kuupalgale. Vaevalt on see aga Eestimaa probleem, sest ka vägagi kõrge elatustasemega riikides ei ole prostitutsioonist vabanetud.

Sven Sester peab oma arutlustes oluliseks naiste normaalsesse ellu tagasi toomist. Huvitav, kuidas ta kavatseb seda teha? Kas keskenduvad kohtumised valijatega nüüd kokkusaamisele prostituudi ametit pidava seltskonnaga? Ega teisiti, kui pikkade vestluste käigus, seda selgitustööd teha saa. Aga eks ole naiste õiguste eest võitlejad seda pikki aastaid teinud, amet aga sälinud ja võiks öelda stabiliseerunud. Nii võib Eesti olukorra kohta öelda küll. Kui varem oli rohkem selliseid kaootlisi tänaval tegelemisi, siis nüüdseks tundub asi olevat enam organiseerunud. Eks ole see heade tegutsemisvõimaluste tulemus: seadused ei toimi, kriitiline suhtumine kerkib üles lainetena, oma teenust saab kenasti reklaamida.

Andres Arrak on realistlikul seisukohal: meil kõigil on oma turuhind. Siit siis ka arvamus, et prostitutsioonist saadav tulu peab maksu näol täitma ka riigi rahakotti.  Seda saab aga nõuda ainult ühe kindla ameti igakülgse tunnustamisega. Küllap saaks see olema üsna raske protsess, sest siis tuleks sellelegi ametile kehtestada ametijuhend, töökaitse eeskirjad, puhkuse seadustamine ning mis meie oludes ärevust tekitav - lisandub veel üks grupp tulevasi pensioni nõutajaid. Pole siis see pisut varjatud tööd tegevate naiste (ja lõpuks, miks mitte ka meeste?) avalikustamine üldsegi mitte kerge ülesanne.

Aga kui pöörduda veel kord härra Arraku küünilise turuhinna mõiste juurde, siis tänasel päeval kohtab ka hullemaid situatsioone. Ühel päeval arutles üksiku pensionäri elu elav naabrimammi tõsimeeli võimaluse üle müüa ennast ettemaksuga ülikooli anatoomikumile, et kuidagi allesjäänud päevadega hakkama saada. Ehk oli ta selle mõtte saanud meie sotsiaalministrilt, kes soovitab vanuritele võimalust oma kodu ettemaksuga pangale müümiseks, et vikatimehe saabumiseni kuidagi ära elada. Künism lokkab ümberringi ja üks selle väljendusi on ka prostitutsiooni legaliseerimine maksu kehtestamise eesmärgil. Eriti hull on asi siis, kui prostituudi ametit seostatakse ainult hätta sattunud naiste kurva saatusega, sest teatavasti maaslamajat ei lööda.

Kui prostitutsiooni legaliseerimist on vaja ainult maksumaksjate ridade täiendamiseks, tuleb küll silmad häbis langetada. Las see salapärane amet jääda sinna varjupoolele, põranda all pole ta ju sugugi. Kõik, kes teenust vajavad, saavad selle kenasti kätte. Kui ei leia, aitab reklaam oma salapäraste sosinate ja himurate värvipiltidega - see kõik on ju legaliseeritud, seega aktsepteeritud. Jumal hoidku meid selle eest, et suurema maksutulu saamiseks peaksime seda teenuseala hakkama kasvatama, võibolla sinna isegi investeeringuid tegema ja välisinvestorite arvu kasvatama. Igal riigil on oma väike saladus, jäägu meie saladuseks see kenasti toimiv prostitutsioon. On ju riigimeestel muid muresid viletsalt arenevas riigis küllaga.