Iseseisvuspäeva puhul meenub paljudele ainult vaba päev ning pingviinide paraad

Paljudele tuleb 24. veebruariga seoses esimese asjana meelde see, et tegemist on vaba päevaga. Seda muidugi juhul, kui ta nädalavahetusele ei jää. Samuti meenuvad kaitsevägede paraad ning presidendi pidulik vastuvõtt, mida teleri vahendusel on alati hea kommenteerida ja maha teha.

Ometi peaksime valget viina ja seapraadi manustades ehk hetkeks unustama kõik selle päevaga kaasnevad hüved ning keskenduma hoopis 24. veebruari tegelikele põhjustele.

Kui Johann Voldemar Jannsen Eesti hümnile sõnad kirjutas, siis kaunistas ta hümni algust sõnadega õnn ja rõõm. Just need samad emotsioonid valdavad paljusid eestlasi, kes 24. veebruaril aja maha võtavad ning vabariigi auks klaasikese tõstavad. Kuid ometi on väga vähe neid, kes mõtleksid enne toosti ütlemist sellest, mis vabadus tegelikult on või kui raskelt see Eestile kätte on tulnud. Liiga palju kiputakse vabariigi aastapäeva võtma kui priipäeva või töölt vaba püha, mitte kui tähtpäeva, mil Eesti 1918. aastal vabaks sai.      

Taasiseseisvumisest on küll üle kahekümne aasta möödas, kuid rahval ei tasuks mugavduda ning mõelda vabadusest kui spontaansusest. Muidugi on vabadus igale rahvale iseenesest võetav ja õige, kuid arvestades meie ajalugu ning pidevat võitlust vabaduse eest, siis väärikski vähemalt meis endis meenutamist see, et vaatamata kõigele on meil oma vaba riik. Ning 24. veebruari ei peaks võtma kui lihtsat vaba päeva või joomapüha, vaid päeva, kui pandi alus meie omale riigile.