Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Irooniliselt eksistentsist: lapsed teevad vaeseks

 (126)
Irooniliselt eksistentsist: lapsed teevad vaeseks
Pilt on illustreeriv.Foto: Rauno Volmar

Põrkan oma poekäruga kellegi vastu. "Vabandust!" kõlab tuttav hääl. Tunnen vaevu ära Maarja, kunagise klassiõe. Kahvatu kõhn nägu ja seljas jope, mis küll Kaubamajast ostetud ei olnud.

Vaatan ta kärru ning küsin seal paari asja nähes, et kas sa elad üksi.
"Oh, ei, mul on lapsed ka," ütleb ta asju kärus ringi tõstes.
"Ära kaotasid midagi või?" küsin seda sobramist vaadates.
"Ei, mul läks arvutamine sassi, mul on ainult kaheksa eurot!"
"Tänaseks?"
"Ei, kuu lõpuni," saan kurva naeratusega vastuse.

Kuskilt jookseb meie juurde umbes kaheksane poisike, käes poolik leivapäts. "Näe, see oli soodukas!"

Imelik oleks lihtsalt edasi minna ja jätta nad sinna oma korvi kokku arvutama. Küsin siis: "Aga mees?" Vastuseks: "Ah, need on ainult minu lapsed, pole meid kellelegi vaja."

Seisame seal, ostukorvid kõrvuti, ning püüame paari sõnaga kiiresti saada ülevaadet vahepealsetest aastatest. Maarja kadus järsku gümnaasiumi viimasest klassist, aga siiani pole ma teda näinud.

Turvamees teeb juba meie juturingi ümber ringe. Otsustan kiiresti tegutsema hakata.

Lastetusmaks ostukorvina
"Nüüd teeme nii nagu mina ütlen! Kui vanad tüdrukud on?" Tuleb välja, et viis, kolm ja aastane. "Tule taevas appi! Ja see on kogu su söök? Ostan ise lastele kõik vajaliku, lähme valima," ütlen väikesele poisile, kes esimesena taipab ennast liigutama hakata.

Seotud lood:

Tema ema seisab tardunult, nutt kurgus, ning pobiseb, et pole võimalik tagasi maksta. "Mis maksta, ma lihtsalt ostan, sest mul on see võimalik. Võta seda kui minupoolset lastetusmaksu!"

Naerame nagu kooliajal plikapõlves ja hakkame riiulite vahel rallima. "Tädi, kas neid üle ei loegi?" küsib poiss. Vastan: "Küll kassatädi loeb!"

Kassast läbi ning kotid käes, konstateerib nõutu näoga Maarja fakti, et ega käe otsas ikka seda toiduhulka ära ei vii. Egas midagi, sõidutan pere koju.

Tappev elektriarve
Kõnnin, kotid näpus, puutrepist teisele korrusele. Paistab, et ahiküte, sest elamine on rõske. Vähemalt ahi on, mõtlen omaette. Miks siis ei köeta? "Mul ei jätkunud sel kuul enam puude jaoks. Noh, vahel panen ikka elektriradika sisse, aga elektriarve ka tappev. Maksingi elektrivõla ära, muidu taheti välja lülitada!"

Kutsutakse kohvilaua taha. Küsisin veel poes, et millist kohvi klassiõde joob ja sain vastuseks, et ikka seda odavamat. Hea, et ma veel ei küsinud, et miks te kooki ei söö, kui leiba ei ole!

Tüdrukud võõrastavad, aga uudishimu toidukottide sisu vastu on suurem. Nii nad seinaääri pidi vaikselt minuni hiilivadki. "Ega täna enam pudrusöömist ei ole!" ütleb nende ema. Esmakordselt näen, et ta naeratab ka silmadega. Kolmene poetab ennast mulle süllegi. Lapsed on ilusti ja soojalt riides, aga tüdruku käed on külmad ning nina vesine.

Maarja ütleb, et toiduga on raske, kuid need Euroopa abi kuivained on muidugi abiks - manna, neljaviljahelbed ja natuke jahu. Suhkru ja õli kohta luges pere ainult ajalehest.

19 + 19 = nälg
Püüan aru saada, et mis, kuidas ning mispärast siis nüüd niimoodi on. Maarja kehitab kurvalt ning alistunult õlgu. Sotsiaalosakonnas öeldi, et kaks eurot jääb veel elatusmiinimumist ülegi. No mis siis?

Võtame siis minu kõrge hariduse abiks. Panen paberil arvud kokku. Lausa piinlik hakkab neid sissetulekute tulbas olevaid numbreid nähes. Oleks nagu algkooli matemaatika tekstülesanne väikeste arvudega - et kui võtta 19 eurot, liita 19 eurot, siis kui palju kokku tuleb? Teine küsimus: kui summa jagada 30-ne päevaga, mis vastuseks saab? Nälg oleks muidugi õige vastus sellele küsimusele.

Muidugi esitan küsimuse, et kas laste isa ei aita. Ei, poisi isa avastas juba enne poja sündi, et tema on pereelu koorma kandmiseks liiga noor, ning astus oma tulevikule üksinda vastu.

Siis tütarde isa? Algul oli kõik kena. Pärast teise tüdruku sündi tuli ilmsiks ka selle mehe kena iseloom. Poiss ei tohtinud enam diivanilgi istuda, vaid põrandal, ning palju muud.

Polegi meil kedagi vaja
Ema astus poisi eest välja ja lõpuks arvas, et kõigile oleks parem, kui kodurahu huvides lubada viinalembeseks muutunud mehel minema kapata kellegi teisega, kes ennast pere vahele oli kiilunud. Kes teab, milleks see hea oli, aga vähemalt on rahu majas. Emal polnud südant kätt tõsta oma südame all tärganud uue elu vastu ja isa ei teadnudki, et läheb ära kolme lapse juurest.

Loe veel

Maarja oli oma lapsed kõik registreerinud ainult enda nimele ehk nagu vanasti öeldi, vallaslastena. Osalt paratamatusest, osalt uhkusest: et polegi meil kedagi vaja, kui ise ei tule kaasa last registreerima. Mis olen mina siin hukka- või kohtumõistja. Kuulan lihtsalt ning kui ma ei näeks enda ümber neid kenasid ja terveid lapsi, siis ei usukski.

Kas isa neid siis üleüldse ei toeta? "Saad emapalka, sa peaks veel mind sellega toetama" või "ma saan nii vähe palka ja mu uuel elukaaslasel ka titt tulemas" olevat kogu reageering niinimetatud kaasautorilt. Ja mis teha? Kaevata kohtusse, mille eest maksad kohtukulud. Lisaks see närvisurm kohtutäituriga võlglast taga ajadades. Meil pidi olema ju tuhandeid elatisrahavõlglasi, üks ees või taga. Enne saab laps suureks, kui makstud saab.

Riik ei asenda lapsevanemat
Samas: kui laps on registreeritud üksikvanema lapsena, siis riigi poolt makstakse talle igakuiselt ühekordne lapsetoetus. Aga elatisraha miinimum on pool miinimumpalka, seega kaheksa korda rohkem. Kas sellest lähtuvalt on osad lapsed määratud kaheksa korda vähem sööma? Miks on nende laste toetussumma nii väike?

Kui riik on võtnud teise lapsevanema kohustused enda kanda, siis miks ei aktsepteerita lastekaitseseaduse paragrahvi, mille järgi mõlemad vanemad peavad võrdselt hea seisma lapse heaolu ja vajaduste kaitsel. Miks siis need lapsed, kes seda toetust saavad, peavad virelema lausvaesuses. Miks peab üksikvanema toetus nii väike olema?

Hea küll, vahepeal hõisati mingite häälevõimaluste andmisest lastele. No millega seda seadust süüakse, kas lusikaga, sest nii nõme asi valgub juba taldrikul laiali. Lapsele on kohe täna ning iga päev süüa vaja. Kui paljudel lastel on kohukesereklaam televiisoris ainuke kontakt õhtusöögiga?

Ühekordne toidukiirabi
Mina suutsin oma võimalustega ühele perele toidukiirabi osutada ja mulle polnud see märkimisväärne kulu. Aga see oli ka juhuse süü, et me kohtusime. Kui palju lapsi meie ümber tegelikult näeb tervislikku toitu ainult televiisorist?

Järgmine päev sõbrannadega tegime uue treti poodidesse. Ehituspoest sai ka küttebriketti, lisaks ostsime kamba peale külmkapi ja pesumasina.

Hiljem minu pool veini limpsides arutasime, et ei meie lapsi taha, lapsed teevad vaeseks! Aga mis saab nendest lastest, keda keegi on kunagi tahtnud, kes peavad meie ja enda tuleviku nimel ellu jääma!?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare