Irooniliselt eksistentsist: ei mina lapsi taha!
Esiteks midagi kassile. Kitty on meil pirtsakas. Neid kenas pakis krõbuskeid ta söödavaks ei tunnista. Tuleb hakata ise talle kanafileed praadima.
No mida mina täna siis söön? Kõige ees on muidugi veiniriiul. Peab ikka kõige ülemiselt riiulilt punast veini võtma: sõbrannad pidid külla tulema. Tähistame mu uue auto liikusid. Noh, sai uus liising võetud firma nimele.
Ah, vaatame valmistoiduletist. Saab kohe sööma hakata ja jääb rohkem aega ka koju kaasa võetud töö tegemiseks.
Selle omaette mõtlemise katkestab kellegi lapse vali kisa. Noh, jalad on tal juba all, ju siis on kuskil üle aastane - kes neist aru saab, kui vanad nad on. Ema püüab tegelast vaigistada, et küll ma ostan sulle selle Kinderi muna, ole ainult tasa.
Lapsed, elu õied vanemate haual
Põnn on hoo kätte saanud ja ei mõtlegi järele jätta. Võitleb meeleheitlikult käruistmele surumisele vastu ning püüab jalaga mahlariiulile pihta saada. Pihta sai muidugi minu valge villane mantel. Vahime titemammaga mõlemad nõutult süüdlast. Mina targu ohutust kaugusest, mamma aga peab jõuvõtteid appi võtma, et takistada järeltulijal kärust väljahüpet sooritamast.
Taandun sellest kõrvulukustavast etendusest võimalikult kaugele ja mõtlen, et miks nad nii karjuma peavad. Imikueas seepärast, et ellu jääda, sest muidu ei teeks neist keegi ju väljagi. Kust läheb hiljem see piir ellujäämise ja jonni vahel? Või astuvad need väikesed inimesed oma kisaga ühest vanuseetapist teise... Beebist saab karjuv väikelaps ja sealt edasi karjuv koolilaps.
Üks mu sugulane ütles kunagi, et lapsed on elu õied vanemate haual. Siis ei saanud ma temast aru. Nüüd tagantjärele mõeldes taipan, et lapsed on kuni hauani sul krae vahel.
No mida muud see on? Saad lõpuks lapse kooliealiseks kasvatatud, maadeldes haiguste ja tööandja pahameelega. Koolis algab uus ellujäämise tase. Kui suudad kinni maksta erialaringid ja ta sinna kohale viia - mitme lapse puhul on see kõrgem pilotaaž logistikas -, siis elad veel kaasa koolikiusamise igapäevastele ilmingutele.
Suured lapsed, suured mured
Järgmine etapp: suured lapsed, suured mured. Oled oma arust kõik teinud ja mitu korda päevas üle oma varju hüpanud - küll koos lapsega koduseid töid murdes või noorteriiete poes emotsioonitsevat teismelist rahakotivõimaluste raamesse surudes.
Niiviisi mõeldes ohkasin kergendatult, et ei mina lapsi taha. Milleks? Pensionisambaks? Kuidas ta mulle järsku selleks sambaks hakkab, kui noored isegi ei saa enne oma pensioni jalgu alla. Õppelaen annab teatepulga üle eluasemelaenule. Hea on, kui saavad laenu. Paljud elavad veel kolmekümneseltki koos vanematega.
Mingi emapalk? No tänan, ei. Ma teenin iga kuu rohkem kui selle lagi. Miks ma peaksin enda erialal poolteist aastat nurka viskama ja kodus passima? Võiks ju palgata lapsehoidja, aga kes siis see last kasvatab kui mitte vanem.
Ma ei ütleks, et mulle ei meeldi lapsed. Tore on vaadata, kui keegi nendega hakkama saab ja kasvatuseloteriist terve nahaga välja tuleb.
