Mind on alati hämmastanud see, et nii paljudes inimestes on juurdunud "mul on igav" mõtteviis. Nad lihtsalt vedelevad kuskil ja ei tee mitte kui midagi asjalikku, lihtsalt soiuvad, et neil on igav. Ometi on neil korter koristada, pesu pesta, õlitada kääksuvad uksed - mis just kellelgi tegemist ootab. Kui ma küsin, miks nad seda ei tee, vaid hädaldavad, et on igav - kostub vastuseks - ei viitsi. Kõigil, kel on igav, on igav selle pärast, et nad ei viitsi midagi teha. Või siis, hea küll, nad ei taha teha seda, mida nad peaks tegema.

Noored, terved inimesed - ja nii laisad ja  mugavad. Kurb. Kui kodus tõesti kõik on tehtud - tee uks lahti ja mine välja - terve ilm on tegevusvõimalusi täis. Heategevus teeb head nii tegijale kui sellele, kellele seda tehakse. Teadmine, et saad kellelegi kasuks olla, tõstab enesearvamust, enesekindlust ja teeb tuju heaks, annab põhjust enda üle uhke olla. Heategevuseks on palju erinevaid võimalusi, tuleb vaid uurida. 

Paljud poevad rahapuuduse taha. Pole raha, et midagi teha. Sobilikeks tegevusteks loetakse ainult tegevused, mis eeldavad mõõdukalt raha kulutamist. Kui raha pole, siis tuleb seda teenida! Internetist leiab väga palju erinevaid ideid, kuidas seaduslikult omale lisa teenida, tuleb vaid otsida. Kõik see on lihtsalt ettevõtmise asi. Tuleb lõpetada diivanil lesimine ja soigumine, et igav on.

Ma pole elus veel kordagi igavust tundnud. Ma ei kujuta lihtsalt ette, mis see on. Soe, külm, hirmutav, unine? Ma ei tea. Pole aimugi. 

Ma tean seda, mida tähendab meilipostkast, kus on alati uusi kirju, mis sisaldavad mulle ettepanekuid ja kutseid erinevatest üritustest osa võtmiseks. Ma tean, mida tähendab alalõpmata helisev telefon. Ma tean, mida tähendab olla nõutud ja otsitud 365 päeva aastas. Raha ei ole ma selleks raasugi kasutanud. Igaühel meist on mõistus peas olemas. Mina olen enda oma kasutanud - ja mul ei ole igav. Kahju on neist, kes ei viitsi oma mõistust kasutada, kurdavad, et neil on igav ja oma elu, mida annaks väga toredaks elada, lihtsalt ära raiskavad.