Iga laps on kellegi oma ja igale lapsele on vaja kodu!
Jah, kui mitte oma ema-isa oma, siis riigi oma vähemalt. See osa riigist, kes peab tegelema laste ja nende kodudega, kannab nimetust sotsiaalministeerium. Ma tunnen sealt mitut inimest. Ma pean neid tarkadeks, andekateks ja hoolivateks. Seistes selle ministeeriumi hoones, ei ole mul mitte mingisugust alust minust möödaruttajaid halbadeks, hooletuteks ja ükskõikseteks pidada. Ma ei teegi seda. Ja siis küsin ma endalt, miks nii palju, suure maja täis toredaid inimesi ei suuda teha kõikide meie laste elu elamisväärseks või miks ei ela ja tööta nad loosungi järgi - igale lapsele oma kodu.
Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma ei taha minna ka seda kergemat teed pidi ja öelda, et raha ei ole. Ma ei usu seda ja keegi ei usu seda. Raha on, aga selle jagamine on imelik.
Ühe ametkonna töötajad, eriti lastega töötavate ametkonna töötajad peaksid olema väga hästi omandanud psühholoogia alused. Psühholoogid on andnud erinevaid signaale selle kohta, mis on lapsele parim. Võtame meelevaldselt selle suuna, et parim variant on see, kui laps elab peres. Ideaalis oma ehk bioloogilises peres. Kui see millegipärast ei ole võimalik või lapsele kasulik, siis vähemalt kasuperes.
Siin peakski tulema mängu ministeerium, kes juhindudes spetsialistide st psühholoogide arvamusest, toetab, arendab, abistab, eelistab jne kasuperesid.
Olgu, kõigile ehk ei jätku neid emasid/isasid, kelle koju ja südamesse mahuks mõni võõras laps. Aga nii palju kui on võimalik, kui palju on soovijaid, nii palju vajaksid nad ametnike, keda kõlavalt saab ka lastekaitsetöötajateks kutsuda, tähelepanu, eelistust ja abi.
See ei tähenda, et lastekodud peavad nurgas nutma ja küüsi närima. Aga kui neid on vähem, kui lõviosa kodu vajavatest lastest on leidnud vähemalt kodu aseaine, kasupere, siis saaks lastekodusid olema vähem ja nad oleksid ehk paremad. Siinkohal hakkan ma kõhklema. Liiga vähe tean ma elust lastekodus. Aga elust kasuperes ma natuke tean, olen suhelnud inimestega, kellel on kasulapsi ja inimestega, kes lähevad kasuperede eest tulle. Olen lausa PRIDE koolituse läbi teinud, ikka selleks, et olla kasupereks. Elu, saatus ja tervis on süüdi selles, et see nii ei läinud. Nii vabandan ma ennast välja, keeran näo nurga poole ja häbenen.
Aga need toredad inimesed seal suures majas, mida ministeeriumiks nimetatakse? Nende käes on vägi ja võim muuta poliitikat, koondada isiklik empaatia kollektiivseks, arvestada ekspertide hinnanguid ja jagada raha vastavalt sellel, kuidas on lapsel kõige parem. Kui laps on tõepoolest kõige tähtsam, siis tuleb unustada, et seal lastekodus töötab vanatädi-lellepoja-teise-naise õde ja kui kõik lapsed elavad kasuperes, siis võib see tore inimene jääda töötuks. Või, et kui kasupere hakkab saama inimväärset, loe lastekodu tasemel, toetusraha, siis kalli sugulase või hea tuttava või klassiõe palk väheneb. Tuletage meelde - kõige tähtsam, et lapsel oleks kodu.
Ei tohi kasuperet idealiseerida. Et kasuperedesse raha ja rikastumise pärast lapsi võetakse, ei ole ilmselgelt tõenäoline. Seda raha on lihtsalt liiga vähe, et rikkaks saada. Aga see on siiski mingi kindel summa ja kellegi jaoks võib see olla tähtis.
Need pered, kes kasupereks hakkavad, ei ole tõenäoliselt ideaalsed. Seal võib sündida uskumatuid asju. Ma olen näinud ja kuulnud, et seal peavad lapsed tööd tegema. Mitte sütt kärutama või muud orjatööd. Ei, nad peavad koos perega kartulit võtma, tube koristama, loomi talitama (kui nad elavad talus), jah, peavad küll, aga... nad teevad seda perega koos, nad õpivad oskusi tulevaseks eluks, nad saavad teada, et ühel päeval ellu astudes ei ole nad eluvõõrad. Ma ei tea, mis tööd teevad lapsed lastekodus. Midagi kindlasti, aga seda ei tehta koos ema/isa/õdede/vendadega vaid saatusekaaslastega. Ja siin on vahe vahel.
Kindlasti oleksin mina, kui õnnetu ja hüljatud, näljane ja narmendav heitlaps õnnelik, kui ma saan süüa, mulle ostetakse riided ja võimaldatakse õppida kohas, mille nimi on lastekodu. Rõhutan liitsõna teist poolt - kodu. Mul jääb tõelisest õnnest natuke puudu. Need on ema ja isa. Isegi kui nende ette on pandud silbid "ka-su".
Ideaalis ja muinasjutus on mul päris ema ja päris isa ja päris pere. Kui ma ei ela muinasjutus, siis oleks mul hea meel elada kasuema, kasuisa ja kasuperega.
Kõigil on võimalus vastu vaielda, hukka mõista, maha tallata. Tehke seda, aga ärge unustage ühte väikest asja - laps peab olema kellegi oma, kahe poole oma. Laps peab kuhugi kuuluma, vähemalt kellegi südamesse, siis hakkab ka tema süda tulevikus kedagi enda sees hoidma.
