Hullumeelne aeg: vahel tahaksin oma telefoni jõkke visata!
Sellised destruktiivsed tungid surun ma muidugi alati maha ja jätan oma kallisvara turvaliselt karmanisse alles. Ent frustratsioon, mis mind sellistel hetkedel tabab ja selle tungi tingib, ei kao nii pea kusagile.
Vaadake, me elame hullumeelses maailmas. Kui mina sündisin, olid lauatelefon, värviline televiisor ja walkie-talkie tehnoloogia tippsaavutusteks. Sõrmejäljelugejaid sai näha üksnes spioonifilmides. Elu võis olla raske, aga oli ka turvaline, vähemalt pealtnäha. Ja maailm oli suur.
Sama suur oli inimese mälumaht, vähemalt eeldatavasti, ja nii kooli kui vanemate töökoha telefoninumbrid pidi lihtsalt pähe õppima, samamoodi nagu ka aadressid ja ajaloolised faktid. Kui sa mingit teemat fännasid, võisid sa selles asjas saada omamoodi eksperdiks. Kas aga keegi praegu teist, kallid lugejad, oskab kohe lambist peast öelda, mis aastal astus esimene inimene Kuu pinnale? Või mis asi on diskursus? Ärge guugeldage!
Nüüd aga ei teata peast enam eriti midagi, sest - kogu mälumaht läheb ära pin-koodide, paroolide, veebikeskkondade aadresside ja kasutajatunnuste alla. Ja kõiki neid ekspertteadmisi saab vaadata ju nutitelefoniga internetist, nii et miks neid ometi meelde peaks jätma?
Kui ma aga mõnikord pangaautomaadi juures või, mis tõenäolisem, arvuti taga istudes, üritan järjekordse ametkondlikult nõutava või isiklikes huvides kasutatava veebikeskkonna kasutajaid ja paroole oma mälust teiste paljude hulgast välja sorteerida, kui ma kõnnin tänavail ja üritan meenutada kooliaegse sõbranna nime ning tema lemmiktoitu ja jõuan lõpuks järeldusele, et peab Facebookist järele vaatama, kui ma oma ema sünnipäeva pean Genist kontrollima ja kui ma vaatan silla all vett, mis voolab ikka sama majesteetliku rahuga, kui minu sünniaastal, siis tabab mind masendus. Ma ei ole enam oma aju peremees - minu isiksus lahustub kõikvõimalike liidendumisprotseduuride vahele täiesti ära. Ma veedan arvuti ees rohkem aega kui raamatuga ja kaugelt rohkem, kui lähedaste ja sõpradega.
Nii juhtubki vahetevahel, et ma seisan sillal, vaatan üle rinnatise alla, näpin taskus kahte klotsi - õhukesemat telefoni ja plastkaartidest paksu rahakotti - ning soovin, et ma võiksin. Võiksin need alla visata. Ja ise minna metsa või kusagile, kus minu ja reaalsuse vahel ei virvenda enam tuhandeid monitore.
