Hannes Nagel kodanikupalgast: härrad, kas olete hulluks läinud?
Vastuseks eelmise aasta 30. detsembril ilmunud artiklile, mis rääkis tingimusteta põhisissetuleku kehtestamisest kodanikuõigusena.
Juba vanas Roomas teati, et rahvale on vaja tsirkust ja leiba. Viimast on teenitud terve ajaloo vältel aga tööga ning puudub igasugune alus selleks, et see võiks kardinaalselt muutuda, sest vastasel juhul hävitab inimkond end mandumise ja pankrotiga. Mainin sõna pankrot, sest ka 2014. aastal on maailmamajanduse universaalseteks mõõtühikuteks raha ja viimasest tulenev inflatsioon.
Lühidalt öeldes on tavaline kommunism selle idee kõrval reaalne, sest härrad on unustanud puudutada oma artiklis kõige olulisemaid küsimusi. Olen veendunud, et autorid on ilmselt teadlikult vältinud idee rahastamise küsimust, mida pean siinkohal äärmiselt oluliseks. Ilma selleta ei ole see nimelt realistlik. Kes ja kuidas maksab sellise utoopia kinni?
Oletame hetkeks, et Euroopa Liitu tabab meeltesegadus ja eurosaadikud võtavad tingimusteta põhisissetuleku vastu ühenduse kodanikuõigusena. Euroopa Liidus elas 2012. aasta andmete kohaselt üle 500 miljoni inimese. Võtame esimeseks näiteks summa 100 eurot, et tõestada selle idee erakordset naiivsust. Korrutame 500 miljonit sajaga ning saame igakuiseks palgaks 50 miljardit eurot, mida tuleb omakorda korrutada kaheteistkümnega, sest idee on ju tagada aastaringne sissetulek.
Juba 100-eurose tasuta sissetuleku korral saame summaks 600 miljardit eurot. Kuna Šveitsi elanikud on avaldanud soovi 2000 euro suuruseks sissetulekuks, siis teeme veel ühe arvutuse. Nüüd saame summaks juba 12 triljonit eurot, mis oli ka möödunud aasta terve Euroopa Liidu liikmesriikide majanduste kogutoodangu väärtuseks.
Iga järgneva ja suurema summa puhul tuleb mul arvutuste käigus appi võtta entsüklopeedia, et teha tutvust numbritega, mis omavad nulle enam kui 12. Kas see on normaalne? Ka tühise 100-eurose tingimusteta sissetuleku kehtestamine on kaheldav, sest tänaseni Euroopa võlgu maksev keskmine sakslane ei pruugi sellest vaimustada, kui käsi tuleb jälle taskusse ajada. Sakslasi on siinkohal igati kohane esile tõsta, sest Saksamaad peetakse liidu majandusmootoriks. Samuti ei lähe nende heakskiiduta sellised radikaalsed muudatused ealeski Euroopa Parlamendis läbi.
Selliste summade eraldamine eeldaks ka liikmesriikide keskpankade trükikodadeks muutmist, kust eurosid hakkab rahapressi vahelt lendama 24/7 nagu Vändrast saelaudu. Seda põhjusel, et pärast tasuta sissetuleku maksmist tuleb jätkata ka teiste riiklike investeeringute, pensionite, sünnitoetuste ja palkade maksmist. Samuti võime eeldada, et riigid tahavad ka edaspidi ehitada ja uuendada oma taristut ja kõike muud, mis ühe riigi pidamisega kaasneb.
Kust tuleb aga sellisel juhul see raha nende toimingute tarbeks, kui iga kuu makstakse ära sadu miljardeid eurosid lihtsalt niisama? Arvestage ka sellega, et selline trükipressidele valuandmine rahatrükkimise näol toob kaasa seninägematu superinflatsiooni, mille kõrval Weimari ja Zimbabwe inflatsioonid tunduvad kääbustena.
Kas teate, milliseid kannatusi ja probleeme need kaks seni suurimat inflatsiooni endaga kaasa tõid? Ajaloost on siinkohal jällegi kasu, sest seda kõike on juba üritatud ja seni edutult. Seetõttu, milleks leiutada katkist jalgratast? Sellise süsteemi rakendumine oleks Eesti jaoks katastroofiline, sest meie riik jookseks sellisel juhul veel kiiremini inimestest tühjaks.
Mõelgem selle peale, kui praegu peab teise riiki kolides seal ka reaalselt tööd otsima, siis väljapakutud idee kohaselt ei peeta vajalikuks isegi enam tööl käimist. Justkui nagu vene muinasjutt, et mine ainult kohale ja saa rikkaks. Suure tõenäosusega hakkab suurem osa Ida-Euroopast lääne suunas liikuma nagu omal ajal hunnid Rooma impeeriumisse tungides. Võimalik, et see on solvav, aga härrad, kas te olete hulluks läinud?
Samuti tähendaks see seda, et me aktsepteeriksime paigalseisu, aga tegelikult on inimese ülesanne progress, mis väljendub pidevas arengus ja laienemises. Püüdke näiteks mõnda strateegiamängu mängida nii, et teie tsivilisatsioonis inimesed ei tee tööd ega ehita ühiskonna tarbeks vajalikke asju. Suure tõenäosusega vallutatakse teid naabrite poolt juba mängu varajases staadiumis. Siinkohal ei tohiks teil olla kahtlust selles, et sama muster ja loogika toimib ka reaalses maailmas, sest ajalugu on erapooletult karm tõendusmaterjal.
Terve inimkonna ajaloo jooksul on meie liiki edasi viinud just töö ja veelkord töö, millega on tänaseks loodud kõik see, mis meil on olemas. Ma ei toeta seisukohta, mis kutsub üles siin joont alla tõmbama, sest inimkonna kui liigi elu mõtteks on siiski pidev laienemine nii teadmiste kui territooriumi arvelt, et elu levitada tulevikus ka teistele taevakehadele. Kas tõesti on tänane majandus ja tehnoloogiad need, millest enam edasi arenda ei ole võimalik? Miks on nii suureks kasvanud iha oleskleda ja tulevikus igavuse käes vaevelda?
Muide, kas teadsite, et juba käesoleva aasta maikuus toimuvad uued Euroopa Parlamendi valimised? Käesolevaks hetkeks on parlamendis 31 saadikut 766 saadikust, kes on asunud seda kallist ja äärmiselt populistlikku ideed toetama. Samal ajal tundub, et kogu selle idee tagataust on just seotud lähenevate europarlamendi valimistega, mille eesmärgiks on lihtsamalt mõtleva Euroopa kodaniku hääl enda tasku sokutada.
Pean sellist agendat taunimisväärseks ja inimeste eksitamiseks. Muide, analoogne süsteem on hetkel käibel ka Põhja-Aafrikas, kust pea iga päev alustab teekonda mõni väiksem alus majanduspõgenikega suunal Lõuna-Euroopa. Samuti on meil Eestis juba olemas universaalne põhisissetulek toimetulekutoetuse näol. Ka nõukogudemaa poliitökonoomia loengutes räägiti, et Nõukogude Liidu eesmärk on ühel heal päeval kommunismi ja üleüldise võrdsuseni jõuda.
Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajadustele vastavalt ehk teine fundamentaalne probleem seisneb just selles loosungis, sest igaüks arvab endale vajaminevaks summaks teisest erineva. Sellised ideed on küll toredad ja erutavad aga miks peaks see nüüd äkki õnnestuma, kui see ei ole mitte kunagi varem edukaks ja jätkusuutlikuks osutunud?
Need on vastuseta jäetud ebamugavad küsimused, mis paljastavad sellise odava populismi üsna kerge vaevaga. Lõpetuseks on siinkohal kohane tsiteerida kunagist Eesti Panga presidenti Andres Lipstoki, sest sellist jama on tõepoolest raske kommenteerida!
