Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Hando Kruuv: Kuidas me Tartu Leninist vabastasime

 (47)
Hando Kruuv: Kuidas me Tartu Leninist vabastasime
Foto: Delfi

Veel enne, kui kommunismiohvrite mälestusmärk „Rukkilill” valmis sai, oli mul Tartu Memento juhatuse esimehe Paul Muuliga mõttevahetus „Rukkilille” paigaldamise ja asukoha üle. Läbirääkimine toimus maaomanikuga, kes lubas monumendi asukoha tagada igal võimalikul juhul ja peaaegu et igavesti.

Linnaisad olid tõrksad, kuid andsid järgi mementolaste survele. Oli ju poliitiline ajastu. Koostati ka mingi leping ja projekt Paul Muuli ja linna tegelaste vahel.

Meile jäi jalgu mainitud „Rukkilille” platsil lösutav autahvel. See oli kivist obelisk, kuhu kommunistid riputasid üles oma näopilte koos ülistuslausetega. Viimasel ajal seisis see tühjana — rahvas hakkas nende üle irvitama.

Sellest me saime kergesti jagu. Võtsin suure haamri ja hea kangi, tunnike tööd ja hingetõmmet. Vaheldust pakkusid vaidlused kommudega. Rusuhunnik kadus kiiresti. Järgmiseks hommikuks kive enam ei olnud. Kellelgi oli ilmselt kive vaja — need olid korralikud silikaattellised.

„Rukkilill” valmis 13. juuliks 1990. Leinapäeval, 14. juulil, tõstsime minu poja Riho klassikaaslastega Tartu 5. keskkoolist selle aluskividele. Ka tütar Krista lõi agaralt kaasa. „Rukkilill” valmis minu garaažis Soinaste tänaval Tartus. Aluskivid paigaldas Paul Muuli koos kraanamehe Harri Hennuga. „Rukkilille” avamine oli väga meeliliigutav — rahvast oli väga palju.

Sõnasõjalt tegudele

Nüüd jäi hingele tõsisem mure. Meie paigaldame kommunismiohvrite mälestusmärgi ja leiname, samas seisab ainult 150 meetrit eemal kommunistliku mõrvateooria rajaja Lenini suur monument, kuhu venelased ja kommunistid lilli toovad ja eestlasi kiruvad. Samas nimetavad nad tapmist, küüditamist ja okupeerimist vabastamiseks ning päästmiseks. Jäi üle ainus võimalus — punapuuslik Riia mäelt likvideerida.

Vabadusvõitlus oli jõudnud järku, kus sõnasõda tuli üle viia tegudeks. Tuli õhutada veelgi rahva vabaduskirge ning näidata kommunistidele ja okupantidele, et nende aeg on otsas — täna tõstame puusliku maha, homme tõstame neid toolidelt maha. Olukorra lahendamine jäi minu kanda. Olin Tartu Memento esimehe Paul Muuli kohusetäitja.

Jõudis kätte 22. august 1990, MRP eelne päev. Paremat poliitilist võimalust silmapiiril ei paistnud.
Kell kümme hommikul kohtusin Paul Muuliga Memento kontoris. Pikka arutelu ei olnud vaja. Lahendada oli paar küsimust. Kas Harri Henn tõstab ära? Kui palju puuslik kaalub? Ma tundsin Harrit juba varem, läksin Tartu KEK-i, sain ta õuel kätte ja jutt oli konkreetne. Tõstame homme „Mütsimüüja” maha.

“Tahtsin oma riistad auto pakiruumi asetada, kui kihutas kohale Moskvitš ja peatus umbes meetri kaugusel minu autost. Autos särasid miilitsamundrite vasknööbid, neid oli palju.”

Ta ei saanud nii äkki asjale pihta. Võttis mõne sekundi aega ja siis ta küsis: „Kas sa ikka nii mõtled?” Arutasime läbi tehnilise teostamise. Kogunemine kell 4.45 kuni kell 5.00 Riia mäel, mina toon fotograafi, kutsun kohale ajakirjaniku, korraldan nii, et KEK-i varuväljapääs oleks lukust lahti, et mitte panna valvurit löögi alla ja jõuan Riia mäele ning panen peenikese nööri abil puuslikule trossi kaela. Teadsin, et kuju ei olnud aluse külge ankurdatud.

Meie arutelu ajal lähenes meile autojuht, minu klassivend Allu Vaherpuu. Harri küsis: „Kas oled valmis?” Allu vastas „Alati valmis!” teadmata, millega on tegu. Ta oli represseeritud. Ta oli nõus osalema autoga ja hoidma saladust. Kraanamehega pidi Harri ise rääkima. Oleks hea, kui oleks kümnetonnine. Kuju pidime tõstma üle aia KEK-i utiili lattu, mis oli ka lukustatud.

Minu tuttav ajakirjanik Tiit Pruuli, kellega olime „Kalevipoja” ausamba säilmeid otsinud juba üle aasta, jäi Lenini kuju mahavõtmise ja artikli kirjutamise asjus ehmunuks, kuid saladust lubas säilitada ja seda ka tegi. Ka artiklikese kirjutas ja mainis, et ta teadis, kuid ei teatanud võimudele.

Kui Lenin kõlkus köie otsas…

Loe veel

Kell 4.45, kui jõudsin KEK-i, teatas Harri, et operatsioon jääb ära. Allu oli rääkinud ikkagi naisele ja see läks hulluks. Kraanamees ka ei tulnud! Valetas! Minu otsus oli lühike: siis tuled ise oma väikese kraanaga, tõstame vähemalt maha või tõmbame maha. Ma ei taha, et sa oled esimene reetur. Mina lähen, toon fotograafi, sina sõida 10 minuti pärast välja. Teist võimalust ja lahendust ei ole, kui lubasid, siis tee!

Kokkulepitud fotograaf ei olnud enam kodus. Ta oli läinud varakult kohale, sättis oma aparaati üles, ta teadis, mida ta teeb. Harri ei kannatanud oodata kümmet minutit, ta startis kohe peale minu lahkumist. Kui ma kohale jõudsin, oli kümnetonnine kraana Assar Silla juhtimisel kohal, kohendati veel käppasid, auto tagurdas juhendamise järgi paika, silmus langes ja ma tõmbasin peene nööri abil silmuse kujule kaela.

Siis hüppas Harri kraana porilaualt maha, tõmbas silmuse kaelast ära ja ütles “Mina ise!” Nüüd oli juba pendlema löödud kujule silmust tülikas uuesti kaela sokutada. Aeg venis. Murdsime teineteisel käsi, saime koos silmuse kaela ja Harri hakkas kraanajuhti juhendama nagu võhikut. Kraanajuht tõstis hästi.

Autosse kuju pikali laskmisega raiskasime pisut aega, kuid kõik õnnestus ilusti. Poisid tahtsid igaüks ühte tähte LENIN-ist mälestuseks, kuid need olid väga kõvasti kinni. Ka mina proovisin meisli ja kahekilose haamriga — ei õnnestunud. Siis jõudis mulle pärale, et selle eest on võimalus kohaldada marodöörsuse paragrahvi. Poisid olid nördinud, kuid mis teha.

Kohapealne operatsioon kestis 7,5 minutit (juurdlusorganite andmete kohaselt). Keegi kodanik Sai, kes isiklikust pühaduse tundest valvas Leninit kui pühakuju, jooksis lahkuvale autole ette ja oleks peaaegu rataste alla jäänud. Ta elas Riia tn majas teisel korrusel ja lubas miilitsale, et tema valvab kas või 24 tundi ööpäevas. Tegelikult valvasid nädalate kaupa vahetustega KGB, uurimisjaoskond ja kriminaaljälitusosakond.

(Parasjagu oli olnud uurimisjaoskonna valvekord ja et operatsioon oli tehtud väga kiiresti ja puhtalt, kahtlustas Moskva neid meiega koostöös. Kohal käis NSVL siseministri kohusetäitja. Oli olnud pikk survestamine.)

Kui kõik olid lahkunud, vaatasin sündmuskoha üle, et asitõendeid ei oleks maha jäänud. Leidsin oma meisli ja haamri postamendi aluselt.

Minu auto VAZ seisis EPA ukse ees. Tahtsin oma riistad auto pakiruumi asetada, kui kihutas kohale Moskvitš ja peatus umbes meetri kaugusel minu autost. Autos särasid miilitsamundrite vasknööbid, neid oli palju. Autost ei väljunud keegi — tagasikäik, siis edasi, sõitis mulle ette, sulges tee. Siis aga tormas auto edasi ja kadus Riia mäest alla. Nad olid väga närvilised. Järgmisel päeval kirjutas miilitsaülem lehes, et tundis mu ära — pidin olema TRÜ insener Ants Kuus.

„Miks te selle päti siia tõite?”

Kraanamees Assar Sild ei tõstnud kuju mitte utiililattu, vaid asetas KEK-i õuele peavärava kõrvale. Poisid panid kujule kaela plakati „Sotsialism on võrdne fašismiga”, imetleti saaki ja tehti hulgaliselt pilte — kõik said poseerida. Varsti tuli tööle KEK-i direktor Kalm koos tema kõrval sammuva KGB agent Sõtnikoviga.

Kalm ütles poistele: „Miks te selle päti siia tõite?” Sellepeale turtsatas Sõtnikov: „Seltsimees Kalm, te vastutate nende sõnade eest.” Sellepeale parandas Kalm: „Ma ju ütlesin, et miks te, pätid, selle siia tõite?” Kalm andis käsu  „Viige ta siit minema, kuhu tahes ja kiiresti!”

Mina lahkusin ja läksin tööle füüsikamajja Tähe tänavale. Üks töökaaslane küsis: „Hando, kus sa olid? Näed, Lenin võeti maha ja Harri Henn poob teda kraanakonksu otsas, tahab vist purskkaevu äärele seisma panna. Rahvas naerab, millitsad karjuvad mögafonidega. Välismaalaste delegatsioon vahib suud ammuli Raekoja trepil.” Need olid rootslased, kes tulid meie linnaisadele vabadusvõitlust õpetama. Ma ütlesin, et ei usu, ammu ta oli KEK-is.

See oli juba Harri Hennu stsenaarium. Seda me arutasime ka eelõhtul ja loobusime Raekoja platsist. Oli ka mõte jõkke uputada. Raekoja platsi lugu tuli Harril ikkagi päevakorda, sest direktor Kalmi kui leivaisa käsku tuli täita — Lenin uuesti konksu otsa võtta ja viia KEK-i territooriumilt välja.

Šokis linnapea ja agarogarad miilitsad

Raekoja platsil ründasid agarad miilitsad eesotsas Kartauga Harrit. Ta käsutati kabiinist välja ja talt võeti ära auto- ja kraanajuhi load, samal ajal kui Lenin rippus veel konksu otsas. Harril kästi kuju tagasi viia. Harri vastus oli lihtne: „Mina ei ole enam kraanajuht, talitage nüüd ise.” Inspektsiooni ülemal Kartaul hakkas mõistus koju tulema. Ta andis load tagasi ja korraldas nii, et Lenin viidi Tartu Jaama tänavale Heakorra trusti platsile. Hiljem tõmmati ellingusse, et koerad ei käiks püha isa peale jalga tõstmas. Roheliseks oli juba läinud.

Kell 11.00 vandus šokiseisus linnapea Mendelson tulist kurja kommunistliku õigeusu reeturitele ja teatas raadio teel, et kella 13.00ks on Lenin tagasi omal kohal. Oli nõupidamine. Helistasin Mendelsonile (sekretär ühendas meid) ja keelitasin Memento nimel, et ta loobuks tagasipaneku ideest, sest see reedaks meie vabadusvõitlust ja annaks venelastele jõudu eestlaste diskrimineerimiseks.

Lenin jäi Jaama tänava lattu pikemaks ajaks.

Punasortsid leninliku küsimuse ees: „Mida teha?”

Linnasaksad nõudsid Harri Hennu arreteerimist. Tallinna Kaitseliidu ülem andis käskkirja Tamme malevkonna laiali saatmiseks ja KEK-i kommunistid nõudsid Harri väljaviskamist nende tööliste ridadest.

Kalm pidi reageerima. Ta kutsus Harri Hennu enda juurde, õnnitles teda, tegi talle preemia ja laskis ta (kui ma ei eksi) nädalaks puhkusele.

Algatati kriminaalasi. Protokolli tegi uurija Vello Halling. Kaks uurijat keeldusid asjaga tegelemast. Kolmas, eriti tähtsate asjade uurija, pidi tööle asuma. Harri leidis mind kiiresti. Selgitasin, et tema oli Memento tellitud töömees ja otsene vastutaja olen mina kui Memento esindaja ja mina tegutsesin meie juhatuse otsuse alusel.

Harri tuli teha ka Tamme malevkonna juhatuse liikmeks. Ma oleks kirjutanud alla rõõmuga, kuid oli tagasihoidlik häda — ma ei olnud veel Tamme malevkonna liige. Nüüd tuli anda avaldus vähemalt 10 päeva varasema kuupäevaga malevkonda astumiseks. Kirjutasin alla ka juhatuse protokollile tingimusel, et see on ainult esitamiseks juurdlusorganitele. See oli Harri päästmiseks.

Malevasse trügis jurist Eino Otsmaa, oma sõnade järgi sünnipärane vabadusvõitleja, kuid tegelikult KGB poolt vannutatud jurist-advokaat, kes pidi kõik poliitvangid mängima kriminaalideks. Ta võttis Harri näiliselt oma tiiva alla ja lubas kasutada oma tutvusi uurimisjaoskonnas nii, et Harrile pannakse mingi kerge paragrahv, näiteks huligaansus, sest päris ilma ka ei saavat.

Sekkusin Harri ja Otsmaa jutuajamisse ja ütlesin, et mina vastutan selle tellimustöö eest ja tahan osaleda ülekuulamisel, mis pidi toimuma järgmisel päeval kell 11.00. Läksin veerand tundi varem kokkulepitud kohta, TRÜ esise tänavamüüri nurgale, kuid võta näpust, ei tulnud kedagi. Kui kell sai 11.15, läksin ise uurimisjaoskonda ja korrapidaja keelust hoolimata praktiliselt trügisin uurija kabinetti.

Kõik oli nagu päris. Uurija oma laua taga. Harri ja Otsmaa oma laua taga ja Harri hakkab protokollile alla kirjutama, Otsmaa kamandab „kirjuta ära!” ja Harri kirjutabki. Mina selgitan uurijale, kes ma olen ja palun, et minule koostatakse protokoll. Uurija väikeses hämmelduses täidab kõik vajaliku ja siis küsib: „Mida te siis seletate?”

Selgitasin, et juba vanas Kreeka õiguses on öeldud ja ka värskemates õigusaktides öeldakse, et kui okupeeritud maal pannakse üles poliitilisi plakateid ja vahendeid, mis alavääristavad põhirahva olemust, on see põhirahva vastu suunatud kuritegu ja need vahendid tuleb hävitada. Nii tegime ka meie, mementolased, ja palusime appi Harri Hennu.

Uurija nägu muutus rõõmsaks. Ta küsis, et kas ma tean äkki öelda mõnda väljaannet ja lehekülge. Ta lubas ise uurida. Nüüd koostasime protokollile lühida ja täpse sõnastusega tsitaadi ja ma kirjutasin alla. Uurija ütles, et minu protokolli alusel lõpetame edasise uurimise. Ta küsis veel: „Mis me teeme Harri Hennu protokolliga?” Ta oli valmis seda puruks rebima. Vastasin: „Ma ei saa teid käskida,” kuid see oli minu poolt liigne.

Kriminaalasi küll lõpetati. Juurdluse lõpetamise protokolli kirjutas Vello Halling. Harri Hennu ei karistatud, kuid hilisema kontrollimisega selgus, et arhiivis on ikkagi sees märge, et Harri Henn teisaldas Lenini monumendi omavoliliselt. Minu protokollist ei olnud seal jälgegi. Eino Otsmaa talituse järgi oleks Harrile kaela määritud kriminaalkorras kuni 5 aastat vangistust.

Memento kabinet asus endises KGB majas Riia ja Pälsoni (nüüd Pepleri) nurgal, maakonna prefekti Uuno Elleni kabineti kõrval. Koridoris kohtasin prefekti ja ta küsis: „Mis sa arvad Lenini kuju kui muinsusväärtuse rikkumisest?” Küsisin: ”Kas on palju rikutud, see on ju monoliitne pronksist valu?” Ellen ütles, et kuju kaela peal oli hele trossi jälg. Ütlesin talle, et seda saab sealt kergelt ja kiiresti ära — tuleb peale kusta ja maantee tolmu peale raputada — kusihape ja maanteetolmus leiduv väävel oksüdeeruvad pronksi kiiresti.

Seltsimees Ellen esmalt kohmetus, siis aga rahunes minu usutluse peale ja ütles, et ta oligi minekul miilitsajaoskonda tõsisemale arutelule kuju saatuse ja kurjategijate karistamise asjus, ning lahkus majast. Koosolekul tahtis ta hiilata tarkusega ja teatas, et kujule tuleb peale kusta ja maanteetolmu peale raputada. Seltskond pahvatas naerma. Lõpuks leiti, et rikutud ei ole midagi, on ainult teisaldatud omavoliliselt.

Minu seletus oli otseselt poliitiline ja Memento juhatust kinni panna sellisel poliitilisel ajal ei oleks olnud reaalne — uurimine lõpetati. Keegi oli pannud kuju postamendi otsa pätsi saia ja paar värvilist lilleõit. Mõne päeva möödudes lammutasid töömehed postamendi — see oli väga kõvasti ehitatud.

Harri Hennust sai „päevakangelane”, olgugi, et tema ei olnud kuju eemaldamisel kraanajuht ja see ei olnud ka tema kraana. Ta oli Tartu Memento ja otseselt minu ettevõtmise abiline, samaväärne kõikide teiste Tamme malevkonna liikmete ja aktsioonist osavõtjatega.

Otsene tõstja oli kraanajuht Assar Sild. Kui oleks kriminaalasja edasi aetud ja okupant püsima jäänud, oleks temale jagatud aastaid kõige ohtramalt. Kõik mehed tegutsesid laitmatult. Kõige tõsisemana paistis minule silma Priit Rajasaar. Ei kardetud riskida, sest see oli vabadusvõitluse tee, kust tagasitee puudus. Au kõigile!

Minust sai aktiivne Tamme malevkonna liige ja Kaitseliidu Eesti linnade malevate liitja ühiseks jõuks. Korraldasime KL malevate Suurkogu Tartus, Riia tänaval, kunagises KL Tartu Maleva peastaabis, toona veel Eesti Põllumajanduse Akadeemia peahoones. Mind valiti ka KL keskjuhatusse. Sellega sai alguse minu aktiivne tegevus kaitseliitlasena.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare