Klienditeenindaja on eestlase nägu ja reklaam

Turist peab kokku puutuma Eestis sageli vältimatult klienditeenindajatega, kes kuvandavad Eestist ja eestlase olemusest mulje. Lihtne on nõuda, kui oled tööandja, kuid raske on anda, kui tööandja sind ehk teenindajat ei väärtusta. Siinkohal pean ma silmas tööandja rahalist panustamist ühte konkreetsesse müüjasse.

Eks läbi aegade ole töötajad olnud rahulolematud ja tigedad, et neile makstakse vähe palka. Tööandjad omakorda tahavad saada aina rikkamaks. Kuskilt aga peab ju tööandja raha tulema ja ettevõtja pakubki nutika inimesena läbi konkreetse töötaja kliendile väärtust.

Mulle teeb muret aga see, et meist eestlastest on maalitud pilt kui külmadest inimestest ja omaette nokitsejast rahvast. Siiski pole eestlane külm, vaid tegelikult väga soe ja sõbralik rahvas, sest kui kaasmaalane vajab abi, siis võib leida mitme näite põhjal fakti, et hädasolija upub abisse. Olgu selleks siis nälgiv üksikisa või tulekahju käigus vara kaotanud perekond.

Muutused on vajalikud vajadusel riiklikul tasandil

Seadusandlikud muudatused müüjate alatasustamise põhjusel ja alampalga määra tõstmine võib ehk töötust suurendada. Kuid kuidagi oleks vaja valutumalt leida lahendus ja suund, mis aitaks eestlasest ja Eestist kuvada pildi kui sõbralikust riigist ja seal elavast inimlikust rahvast.

Kes püüab väita, et eestlane pole sõbralik, siis vaata korraks endasse ja küsi eneselt, kas sa oled tige ja endassetõmbunud või lahke ja abivalmis.

Kuidas sa end tunneksid, kui klienditeenindaja ei vaevu sulle isegi tere ütlema? Või kuidas sa end tunneksid, kui sinust ei tehta poes absoluutselt väljagi? Jah, kritiseerida on alati hea ja lihtne. Samuti ma mõistan ka seda, et Eestis ei kipu tööandja just väärtustama poemüüjat ja paljudel inimestel ei ole ka erilisi võimalusi töökohta vahetada. Kuid see ongi koht, mis vajab muutmist ja seda vajadusel ka riiklikul tasandil.