Giljotiinina kummitav palgaarmee
Usutav riigikaitse on tervik, milles igal riigiasutusel on oma selge roll, kaitsevägi on loonud kõrge valmidusega reservi ning vabatahtlikel on võimalik anda oma panus kaitsetegevusse.
Lugedes Reformierakonna valimisprogrammi tundub selle julgeoleku ja riigikaitse osa olevat üldiselt väga mõistlik. Põhilisteks strateegilisteks eesmärkideks on NATO kollektiivkaitsesse panustamine ja Eesti kaitsekulutuste tõstmine kahe protsendini SKTst. Lisaks soovitakse küberjulgeoleku valdkonnas olla üks juhtivatest NATO riikides, arendades rahvusvahelises plaanis ainulaadset ja väikeriigile kohast asjatundlikkust. Siseriikliku kaitsevõime osas räägitakse laiapõhalise riigikaitse rakendamisest, ministeeriumidevahelisest koostööst ning vabatahtliku kaitsetegevuse väärtustamisest Kaitseliidu kaudu. Väga positiivne.
Arusaamatuks jääb aga lubadus liikuda kutselise kaitseväe arendamise suunas, lisades sinna igal aastal vähemalt 125 palgalist ametikohta. Samuti lubatakse lühendada ajateenistuse pikkust kuuele kuule. Kuigi täisprofessionaalsest palgaarmeest otseselt ei räägita, on valimisprogrammi kirjeldusest väga raske midagi muud välja lugeda. Pole ju raske mõista, et sellise arengu puhul palgaliste sõjaväelaste arv kasvab ning ajateenistuse ja reservarmee süsteem marginaliseerub. Seetõttu paistab tegemist olevat hiiliva palgaarmee rakendamise kavaga.
Põhjusi, mille tõttu Eesti ei saa endale täisprofessionaalset kaitseväge lubada, on palju. Kõik need on ajakirjanduses varem ka välja toodud. Põhiliseks argumendiks on fakt, et kahest protsendist SKTst ei jätku sellise palgaarmee ülalpidamiseks, mida oleks Eesti kaitsmiseks vaja. Armee elukutseliseks muutmine on lihtsalt liiga kallis. Kõik me saame aru, et kui palk ei võimalda restoranis käia, tuleb süüa kodus. Hoolimata sellest, et restoranis töötavad elukutselised kokad, ei saa me kümme päeva toituda ja ülejäänud aja näljas olla.
Meile ei piisa isegi täisprofessionaalsest politseist ja päästeametist, rääkimata kaitseväest, mis peab toime tulema suurte kriisidega. 2007. aasta rahutuste ajal oli näha, et mässajate kinnipüüdmiseks ja olukorra lahendamiseks oli vaja üldrahvalikku abi. Politseinikke oli liiga vähe ning olulist rolli mängisid abipolitseinikud ja teised vabatahtlikud. Samamoodi on vaja suurte loodusõnnetuste ja muude hädaolukordade puhul kaasata erinevaid ametkondi ja vabatahtlikke, sest päästeameti ressursid jäävad väikseks.
Sõda on kriis, mille lahendamiseks peab valmis olema kogu ühiskond. Eriti veel, kui ta on nii väike nagu Eesti oma. Sõjalise riigikaitse vastutust ei saa delegeerida ühele osale elanikkonnst või pelgalt vabatahtlikele. Meie geograafiline asukoht ja ajalooline kogemus eeldab enamat. Kui sisejulgeoleku puhul võib lubada kaalutletud puudujääke (näiteks ei suudeta kõiki kurjategijaid kinni püüda või mõni maja põleb maja), siis riigikaitse puhul peab sõjaline heidutus töötama igal ajal sada protsenti. Me ei saa vahepeal riigikaitses õnnestuda ja vahepeal mitte.
Politsei, piirivalve ja päästeameti eeskujul riigikaitse professionaliseerimine võib tunduda küll loogilise sammuna, kuid praktikas see ei tööta. Väike professionaalne armee, mis tegeleks põhiliselt välismissioonidega ning vabatahtlikele üles ehitatud sõjaline jõud jätaks suured augud tõsiseltvõetavasse riigikaitsesse.
Välismissioonidel on oma spetsiifika, mis ei ole otseselt seotud Eesti julgeolekuvajadustega ning vabatahtlikud tegelevad hobi korras riigikaitsega siis, kui neil selleks aega ja tahtmist on.
Usutav riigikaitse on selline, kus igal riigiasutusel on sõjalise kriisi lahendamisel oma selge roll, kus kaitsevägi on loonud enamust ühiskonnast hõlmava kõrge valmidusega reservi ning kus vabatahtlikel on võimalik anda oma igapäevane panus kaitsetegevusse.
Strateegilise planeerimise kohaks on pigem küsimus optimaalsest tasakaalust elukutseliste sõjaväelaste, reservistide ja vabatahtlike vahel. See peaks aga olema professionaalne diskussioon, mitte poliitiline valimislubadus lühendada ajateenistust ning lisada igal aastal 125 palgalist kohta kaitseväkke.
