Geeniuse prohmakas tähtsal ärikohtumisel: ma ei söö, ma ainult joon
Järgnev piinlik lugu kuulub sarja „Ära pillu vaimukusi vales seltskonnas”.
Ülimalt tark, palju lugenud, fanaatiliselt kõigest huvituv, pidevalt juurde õppiv, müstiliste, kuid töötavate ideede generaator — selline tarkpea on minu sõber.
Kord, kui töötasime koos ühes firmas, oli minu sõber jälle hoos: seletas oma nägemust mingist IT-projektist pikemas „strateegilises ja globaalses plaanis”. Targad mehed Eestist, Saksamalt ja Venemaalt kuulasid „mokad töllakil”. Nad pärisid kõneleja hariduse kohta ja olid veelgi rohkem imestunud, sest minu sõber oli ja on tohutu iseõppija.
Lõpuks küsitigi tema käest: “Mida sa sööd, et sa nii tark oled?” “Ma ei söögi, ma ainult joon!” tõlkis eesti keelt rääkiv boss enne ära, kui jõudis mõelda selle otstarbekusele. Nimelt see tark mees nägi välja ka näost selline nagu oleks otse baarist tulnud — silmaalused kottis, silmad kergelt punased, üleüldiselt nägu loppis. Venelaste ja sakslaste näod venisid pikaks…
Mina teadsin, milles asi oli. Ta oli kella neljani öösel raamatut lugenud ja siis ilma uinumata vähkres kella kuueni voodis — sellest ka selline loppis olek. Ja selliseid hea ja halva maitse piiri peal nalju olin mina ja meie sõpruskond kuulnud küll ja veel — olime sellega harjunud, aga seekord „läks nihusti”…
Võõrad naljast aru ei saanud, pigem solvusid, seda küll otse välja ütlemata, kuid fakt on see, et äri jäi nendega katki.
