Kõik raudtee ülesõidukohad on tõkestatud jalgratturile ohtlike metallraamidega ning seetõttu peavad ratturid võimalusel sõitma sõiduteele ja ületama raudtee mööda seda, et siis jälle mingist suvalisest kohast kergteele tagasi pääseda.

Samuti on lapsevankriga tükk tegemist, et neist tobedatest ja ohtlikest väravatest läbi nihverdada.

Muidugi ütlevad nüüd need, kes end väga tarkadeks inimesteks peavad, et need raamid on paigaldatud selleks, et ratturid enne raudtee ülesõidukohta rattalt maha tuleksid, raudväravatest koos rattaga läbi poeksid, pedaalid kolla-kolla ühe raami vastu, siis teise raami vastu, siis kolmanda vastu, ja alles siis saavad nad raudtee ületada. Kõik ikka selleks, et ratturid ei satuks rongi alla.

Kui võrrelda ratturit ja autojuhti, siis on ratturil ümbritsevale tüki avaram vaade kui autojuhil ning enamasti pole ratturil ka mingit tümpsu tagumas.

Miks suunatakse näiliku liiklusohutuse nimel ratturid ja vankritega emad sõiduteele, autorataste alla? Kellele seda vaja on? Kes korjaks need ohtlikud raudraamid kergteedelt ära? Oleks mugavam sõita ja mugavam ka teekoristusmasinatel nii suvel kui talvel teid hooldada.