FOTOD: Mesilassülem tahtis rõdule dessanti teha
Kolm hakki vahtisid mulle ülbe näoga vastu ja olid ilmselt minu olemasolust pisut häiritud. Ometi ei seganud neid koer, kes käpad taeva poole kõhule päikest võttis.
No jah, eks need kolm tegelast ole meie vanad tuttavad ju ka juba. Mingi kuu tagasi nad meie rõdul elasidki. Varastasid kuivatusrestilt sokke, koukisid üles lillherne seemned ja tuulutasid vaipa. See viimane meeldis neile kohe eriliselt. Niipea, kui vaiba rõdule tuulduma riputasin, olid sellid kohal ja roosasid tuuste lendas kahte lehte.
Ilmselt oli neile vaja pesasse polsterdust, aga võtnud siis sokke nii, et mõlemad ühest paarist, mitte üks siit, teine sealt. No jah, võimalik, et nad on värvipimedad, seega neil pole vahet. Minul, tõsi küll, väheke oli. Sokke jälle vähem ja vaip poole hõredam.
Samas, ega ma nüüd neid hirmutama ka ei hakanud. Ikkagi tore vaadata. Tõsi, kummaline on vaid see, et nad alati kolmekesi käivad. Hakid pidavat ju olema paarilinnud. Valivad paarilise kogu eluks. On see kolmas siis üks lastest? Sest teadaolevalt saab hakipoeg suguküpseks täiskasvanuks alles kaheaastaselt.
Olgu, kuidas on, seal nad igatahes askeldasid. Koer ei teinud neist väljagi ja tema ilmselt neid ka ei seganud.
Vaid siis, kui üritasin neid pildile jäädvustada, keeras üks häbenedes selja, teised lendasid solvunult hoopis minema. Küllap ei meeldinud neile, et nende pättusi jäädvustada püüan.
Kümmekond minutit hiljem sattusin aga vaatepildile, mis esmalt tundus lausa uskumatu.
Tulen mina vannitoast, kui märkan, köögis asjatab üks tegelane koera söögikausi kallal. Ja see ei olnud mitte koer. Seisin ja püüdsin olla hiirvaikselt. Isegi hingasin ilmselt läbi kõrvade. Samal ajal, kui üks lind mitut krõbinat korraga noka vahele püüdis saada, jälgisid ülejäänud kaks rõdult pingsalt mind. Jah, just mind, mitte koera.
Lõpuks õnnestus sellel, kes kõige vapram või siis hoopis “tankistiks” lükatud, haarata priskem krõbusk ja minema ta hüples. Just nimelt, keksis rõduukseni ja sealt lendas lillekasti. Ja siis kaeti pidulaud. Kolm tegelast jagasid kenasti, kaklemata, teise tagant varastamata ühte koera krõbinat. Ja koer, teate see lihtsalt vaatas ja haigutas.
Olen kuulnud, et hakid on ainsad linnud, kes toitu ja muid esemeid teistega jagavad. Ja seda ka siis, kui tegemist ei ole vanemliku hoolitsusega.Aga poleks uskunud, et nende koostöö nii sõbralik ja läbimõeldud on.
Igatahes oli nüüd lahendatud see küsimus, et miks mu koera söögiisu äkki kahekordseks on kasvanud. Küllap käivad need sellid maiustamas iga päev. Lihtsalt, kuna nad ei tee vahet puhke -ja tööpäevadel, jäidki nüüd haledalt vahele.
Jätsime sulelised maiustama, tõsi, igaks juhuks tõstsin krõbinad rõdule, pole ju vaja, et nad köögis ka mujalt palukesi otsiks, ja läksime lillepeenrasse asjatama.
Alles lõunapausiks, kui oli taas käes aeg üheks mõnusaks kohvipausiks, ronisime tuppa tagasi.
Aga võta näpust, ka see kord ei pääsenud ma rõdule. Sest seal toimus dessant. Miljon sumisevat tegelast üritas end kusagile haakida. Pilt oli ausalt öeldes väheke hirmutav. Igatahes panin ma ukse kinni ja tegin pildi läbi klaasi. Sest usute või mitte, neid tegelasi oli seal tuhandeid. Vist, tegelikult ma täpselt ei tea. Ilmselgelt oli tegemist mesilassülemiga, kes uut kodu otsis.
Neile, kes ei tea, mis on mesilasülem, väike selgitus. Igal aastal, enamasti juunikuus, lahkub mesitarust ema koos lennumesilastega. Lahkub alati just vana ema, tehes ruumi noorele. Pere heitmine ongi tingitud toidu- ja ruumipuudusest. Ees lendavad tavalised mesilased, kogunedes kuhugi sülemiks ja jäädes emamesilast ootama. Enamasti moodustavad nad sellise sülemi puude okstele. Vanasti, kui sellist asja märgati, anti kohe mesinikule teada. See siis tuli ja korjas nad kokku ning paigutas uude tarusse.Vahel aga püüdis sülemi kinni ka mõni asisem talumees.Nii oli tal tasuta taru täis mesilasi kohe võtta, seda enam, et mesilastel oli suur väärtus.
Mul polnud kuhugi helistada.Päästeamet ilmselt ei tuleks ja mesinikke ei tunne ühtegi. Õnneks päästis mind paduvihma hoog, mis need tegelased kähku puuoksale sülemiks sundis.
Tegin neist pildi ka, tõsi, ega suurem asi pole. Saate ju isegi aru, et ma väga lähedale ei kippunud. Pealegi ei seisnud need tegelased ka hetkegi paigal.
Ja nüüd on õhtu, kohvi jaoks ilmselgelt pisut hilja. Pealegi on ka päike ammugi teisel pool maja.Aga mul polegi sellest nautimata “rõduhetkest” kahju. Oli ju üks ütlemata huvitav päev.
