FOTOD: Et näha täielikku paradiisi, ei pea sugugi kaugele minema!
Loomulikult meeldisid mulle enim poolakate konkursile esitatud kohad. Mitte, et mulle teised paigad ei meeldiks. Lihtsalt paigad, mis Poola esitanud on, sai vaid mõned päevad tagasi oma silmaga üle vaadatud. Ja peab tunnistama, et muljed olid vapustavad.
Ainus, mis mind kogu loo juures pisut häirima jäi, oli nimetus Läänemeri. Vaevalt, et Poola, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Venemaa ja Saksamaa, kes kõik kokku konkursile 33 kohta või tegevust esitasid, seda lompi, mis tegelikult on vaid Atlandi ookeani sisemeri, Läänemereks kutsuvad. Nii palju võiks toimetaja ikka teada, et korrektne oleks antud juhul nimetus Balti meri!?
Aga tühja sellega, jäägu siis see kord meie rahvuslik ego peale. Läänemeri, siis Läänemeri. Lihtsalt neile, kes kavatsevad teha läbi tripi Ida Preisimaal, soovitan soojalt endile varem selgeks teha, mis värk selle merega ikkagi on. Laste ees ei taha ju lolliks jääda aga ometi on meil kaardil Muhu väin ja Kihnu väin, Väinameri, Pärnu laht, Riia laht ja Liivi laht. Läänemeri, okei. Ma ei hakka edasi loetlema, fakt on see, et üks ja sama meri, vahel väheke soojem, vahel vähe sinisem. Kokkuvõttes Balti meri.
Aga peale selle kodukootud geograafiatunni on reisil ka muid väärtusi. Reisi Ida Preisimaale soovitan aga soojalt. Eriti neile, kelle rahakott ei võimalda kaugeid maid ette võtta. Küll aga tahaks lastele maailma näidata.
Kuigi lauldakse, et “ei saa me läbi Lätita”, põrutasime meie Lätist ja Leedust otse läbi. Kel nägemata, ärgu meid järgigu, varugu vaid rohkem aega. Veelgi parem, tehku see reis kahes osas. Sest just Poola on maa, kuhu lastega reisida soovitan. Vähe sellest, et toit ja ööbimine seal mõistliku hinnaga on. Ka kliima on autoreisiks lastega sobiv. Piisavalt soe, et telgis ööbida, aga päeval lõõtsutama ei võta.
Mis aga mulle poolakate juures eriti meeldis, oli nende lastesõbralikkus. Pole tähtis, millises linnakese peatuse teed, enamasti leiad ikka pargi, kus lastele mõeldud atraktsioonid püsti. Ja seda täiesti tasuta. Sama lugu on ka randades. Tõsi, palju on ka mini-Tivoleid, mis kopikakese maksma lähevad, aga laste rõõm vahelduse üle korvab selle peagi.
Meie reisi lõppsihiks oli paradiisisaar Mierzeja Wislana. Ehk Wislana maasäär, mille pikkuseks 60 km. Laius 0,6-8 km vahel kõikumas. Ja minu oletus, et see kaunis koht on puupüsti turiste täis, osutus valeks. Kahtlustan, et poolakad varjavad meelega oma aaret muu maailma eest. Ning on jätnud selle koha vaid oma rahvale puhkamiseks. Ei kuulnud ma kordagi seal mõnd võõrkeelt. Ausalt, lausa kummaline oli, et isegi soomlasi polnud! Ja hoolimata sellest, et kohalik “pealinn” Krynica Morska on kuurorti staatuses, sai restoranis 2-4 euro eest korraliku prae kätte. Ainus, millega arvestada tuleb, on see, et pakutakse rohkelt kala (ryby). Sega - kalasõbrad - tormake!
Tõsi, kalaga saab maiustada varemgi. Linn nimega Ostroda tähendab tõlkes järvede maad. Viimaseid seal tõesti jagub. Igal sammul, kuni jõgedeni. Ja siis tuleb juba Elblag ning Zulawy, mis on setteline tasandik Wisla deltas. Seal olles tasuks üles otsida Kadyny nimeline linnake. Imearmas koht kauni rannaga. Võimalus ratsutada ja tegeleda surfamisega. Kui aega on, võiks just lastega reisijad külastada Sztutowot. Väikelinn, kus meri kiviga visata. Enamus turiste seal viimase pärast peatubki, sest linn ise on arhitektuuriliselt üks nigelamaid. Ometi on selles linnas veel üks koht, mida peaks külastama. Stutthofi koonduslaager. Ärge peljake, see on koonduslaagrite üks “mahedamaid” näiteid. Küll aga paneb mõtlema. Võimalik, et isegi teie pubekaeas lapse, kellel viimasel ajal on tekkinud kinnisidee pea paljaks ajada ja nahktagi selga ajada!?
Kogu teekond Tallinnast Krynica Morskani on 1057 km pikk. GPSi väidet, nagu jõuaks tee sinna 15 tunni ja 25 minutiga, ei maks uskuda. Sest soovitav on valida väiksemaid teid. See aga tähendab lõputut sinka-vonka teekonda. Ikka ühest linnast teise, alevist alevikku. Kiirus 80 km/h. Pealegi on tee umbes sama lai, kui meie Tartu maantee üks sõidurada. Aga pole hullu, liiklejad on viisakad, lasevad mööda, annavad märku. Lihtsalt väga suure autoga läheb esimesel korral keeruliseks.
Plussiks on aga see, et vähemalt ei ole igav. Vaade, mis aknast avaneb, on vapustav. Poola arhitektuur on tõesti klass omaette. Ja kui ära väsite, on alati võimalus peatuda. Ööbimine pole seal küsimus, maga või autoistmel parklas. Ei keegi keela.
Loomulikult võib kohale põrutada ka mööda kiirteed. Oleneb, kes mida näha tahab. Meie kasutasime seda tagasiteel. No jah, esiteks oli see valminud vaid jupiti. Teiseks, selle kiiruse juures ei näe suurt midagi. Polegi näha, sest mets ja põld on Poolas suhteliselt samasugune kui meil koduski. Väheke suurem, väheke künklikum vaid. Suurest igavusest pole kõrvalistmel muud targemat teha, kui õlut libistada. Selle saab seal kätte vähemgi kui 50 eurosendi eest.
