Foobiku pihtimus: kuidas hoolimatud koeraomanikud mu elu põrguks teevad...
99% juhtudest kui annan teada, et ma kardan, palun hoidke teda, et saaksin möödud, saan vastuseks umbes midagi taolist, et ta on täiesti ohutu, ta on alles laps, ta pole kunagi kedagi hammustanud. Kuhu jääb teie loogika, koerapidajad, kas te arvate, et selle lausega on mu eluaegne foobia kadunud? Osa inimesi aga reageerib eriti vastikult, asudes agarasti mõnitama või eriti julmalt teatavad, et las ta nuusib ja limpsib, küll pärast läheb oma teed. Võib-olla peaksin kirjeldama, mis minuga toimub, kui koer ilmub silmapiirile…
Esmalt, märganud peni, ütlen endale: “Rahu, hinga rahulikult, sa oled täiskasvanu ja pole vaja end avalikult lolliks teha.” Selleks võtan kogu tahtejõu kokku ja kordan seda endale vahetpidamata, samal ajal samm aeglustub automaatselt ja silm otsib teist võimalust möödapääsuks. Süda väriseb nagu tallesaba ja peopesad lähevad kuumaks, ilmselt tekib ka silmi meeleheitlik pilk, sest vahel harva mõni isegi reageerib mu aeglustunud sammudele ja kutsub kutsa tagasi või lühendab rihma. Instinktiivselt sätin oma kotid enda ja koerapoolse külje vahele. Pea hakkab pööritama, mida lähemale jõuan oma hirmu objektile. Hindan kiirelt koera, iseloomu, aktiivsust, suurust ja omaniku käitumist. Kui ei ilmne mitte mingit reaktsiooni, püüan teisele poole teed põgeneda, vahel talvel sumpan selleks rinnuni lumes või jään seisma ja olen sunnitud hüüdma, et ma kardan ja püüan suruda ebameeldiva tunde enda probleemi avalikustamisest maha.
Ma kulutan meeletult energiat selleks, et ma ei hakkaks jooksma, nutma, ega teeks muid äkilisi tegusid ja kui nüüd tuleb koeraomaniku (minu jaoks) mõttetu teade mitte karta, siis see ei ole abistav kuidagi. Hoopis vastupidi, see on nagu viimane piisk karikasse, mille järel kaob enesekontroll TÄIELIKULT. Tekib viha ja hüsteeria, enesehaletsuse ja paanika virvarr ja etteaimamatu sündmustejada. Omaniku õige käitumise puhul, tõmmanud rihma võimalikult lühikeseks ja suunanud koera sama tee teise serva, suudan end talitseda ja neist mööduda, siis kogun end, astun veel kiirelt kümmekond meetrit ja alles siis julgen tagasi vaadata, kas oht on piisavalt kaugel ja ilmselt ka möödas ning varsti rahunen. Ei mingit alandust, solvanguid ega minestamisi. Seega, suurim probleem oma hirmude ületamisel on peremehed, kes ei saa aru, et nende sõpra ei pea kogu maailm armastama ja usaldama!
Ükski hirm ei kao käsu või lause peale “ära karda!“ — see on kõige mõttetum ja viha tekitavam asi, mida öelda kartjale.
