Ettepanek: riigikogulastele miinimumpalk!
Tihti käivad meediast läbi uudised, mis ühest või teisest küljest puudutavad teemasid, millelele isamaalised inimesed ütlevad "Jah!" ning leigemalt kogu rahvuslusse suhtuvad ütlevad kindlalt "Ei!". Olgu selleks ajateenistus, välismaale tööleminek või ka arutelu, kuidas ning mis meetoditel armetult väikese rahasummaga kuus hakkama saada. Kõik need vaidluste lahingud peetakse maha rahva esindajate vahel - need, kes on valimiste kaudu saanud meie esindajateks, vaikivad. Ja sellest tekkiski soov näha, kuidas nemad toime tuleksid, kui elaksid rahvaga ühte ja sama elu.
Võiks ju olla, et järgmisest Riigikogu koosseisu valimisest alates on nende igakuiseks töötasuks Eestis kehtestatud palga alammäär - ja miks peakski olema rohkem? Kui on võimalik, et 11-tunnise tööpäevaga kassapidaja või koolimaja koristaja peab sellise rahaga välja tulema, siis kindlasti on ju soojal toolil istumine, nupu vajutamine ja kodus (aeg-ajalt) kohustusliku kirjanduse lugemine pole hullem seis.
Mõistagi võite minu kirjatükis märgata sarkasmi, aga seda meil, eestlastel, jätkub küllaga. Siiski on täielikult tõsi see, et mitte kedagi (või väga väheseid), huvitab ülemus või töörühma juht, kes juhib jutuga - ei, juhtima peab eeskujuga ja seda igas aspektis. Kui sa eeldad, et teised peaksid hiliste öötundideni tööd tegema, tee ise ka. Kui sa eeldad, et on võimalik teatud rahasummaga välja tulla, siis tõesta, et ongi! Kaugusest kumavad hääled reaalsete situatsioonide kirjeldamiseks ja neile hinnangu andmiseks on Eestis saanud sedavõrd populaarseks, et kord aastas oodatakse pikisilmi, mida uut ja luulelist on ühes või teises vabariigi aastapäeva kõnes kokku klopsitud.
Idee ise näeb välja selline - Riigikogu liikmetel on miinimumpalk või kõik selle raha, mis nad saavad miinimumist rohkem, on nad kohustatud heategevuseks ära annetama. Mingeid lisakulutusi neile kinni ei maksta - tundub mõistmatu, miks näiteks tavaline riigiametnik töökohta vahetades peab endale ise muretsema elamispaiga ja selle eest jätkuvalt ise tasuma, kuid Riigikogu liikme jaoks on see mure lahendatud.
Mingeid lõunasööke ja sõidukikulusid samuti neile kinni ei maksta. Kui on vaja, lasevad naisel või mehel kodus vorstivõileivad kaasa teha. Esiteks hoiaks niimoodi raha kokku ja teiseks on vorstivõileib päris hea. Kui vorsti jaoks loomulikult raha on. Noh, kuu alguses ikka on. Sõidukulude kinnimaksmine tuleks ära kaotada seetõttu, et lasta neil endal kas liigelda libedatel tänavatel lumekuhjade vahel või loksuda ühistranspordis koos hügieeni mittearmastavate inimestega koos.
Paljud soovivad alati kasutada Kennedy tsitaati, et ei maksaks nii väga küsida, mida riik sulle annab, vaid mida sina riigile anda suudad. Minu arvamus on see, et kodumaal elav eestlane tõestab iga päev seda, mida ta riigile annab. Ja on nii mõnegi asja peale õigustatult pahane.
Olen alati olnud seda meelt, et kerge on rääkida aateliselt, isamaalistest teemadest ja rahvustundest, kui sul on täis paagiga auto, kaks korterit erinevates linnades, väga suur sissetulek ja sinu töö koosneb jutustamisest ning ülikondade kandmisest.
Selleks, et asjade ja riigikogulaste elukulgu paremini jälgida, võiks kogu asja korraldada ka telesaatena, näiteks "Riigimehed 2" või "Häbist vabaks!", saatejuhina meenub miskipärast Krista Lensin. Usun, et talle meeldiks sellist saadet juhtida.
Kui Riigikogu liikmed on sellise asjaga nõus, teevad edukalt läbi neli aastat riigitööd miinimumpalgaga, sealjuures ilma igasuguste lisakulude hüvituseta ja lõppkokkuvõttes ikka veel pole Soome ehitajaks läinud, SMS-laenudega kimpu sattunud, nende lapsed on riides ja koolitatud, korteriüüri pole võlgu jäädud kordagi, söövad muud peale kartuli ja säästu makaronide, elektrihind ei häiri, küttearved ei häiri, teede olukord ei häiri ja suudavad lisaks oma perele rahaliselt toetada ka invaliidsuspensionil vanaema - siis võtan ma mütsi nende ees maha. Minu väikelinna väikekorteri rõdult lehvib igal hommikul kell 6.30 sini-must-valge lipp ja mängib valjult mõni Mattiiseni lugu.
Seniks aga, armsad Riigikogu liikmed, ärge ärritage rahvast sõnavõttudega teemadel, millest teil õrna aimugi pole.
