Olen noor neiu, kes käib täiskohaga ülikoolis ja tööl. Töötan ettekandjana ja mulle meeldib minu töö. Olen rõõmsameelne, püüan alati, et inimesed saaksid parima teeninduse ja lõbusa tuju. Kui teed asja, mis meeldib, siis on see ju paista.

Ma ei tea, kui paljud inimesed mõistavad, aga teiste teenindamine on üsna keeruline, eriti kui inimesed on purjus. Ma mõistan, et eesti ja vene meeste lemmikmeelelahutus on ennast pildituks juua ja siis ettekandjale ligi ajada.

Mõistan, et suures seltskonnas on raske jälgida, kes mida tellib või kas mehed ikka arve maksid. Neiudele ju peab välja tegema - naistepäev ikkagi. Keegi ei taha kogu arvet ka ise maksta, kuid lahkuda restoranist või baarist maksmata? Mis te arvate, kes maksab selle kinni? Esimesel ja heal juhul ka teisel korral juhataja andestab ja ütleb, et ole järgmine kord hoolikam, kuid kui selline trend jätkub, siis peab teenindaja ise selle arve kinni maksma.

Tavaliselt on arved üle saja või kahesaja euro. Kui ettekandja saab võib-olla heal õhtul ka korralikult tippi, siis ärge unustage, et see on tulnud suure vaeva ja kõva jooksmisega. Ma ise ei ole kunagi joonud üle 50 euro baaris maha ja nüüd ma pean maksma võõra inimese paarisajast arvet. Ma pean kulutama kolm 12-tunnist tööpäeva, et seda maksta. Aga mis jääb mulle?

Mul on hirm, et isegi kui mulle meeldib teenindamine, siis meie keerulistes majandusoludes ei saa seda tööd rõõmuga teha. Ma paneks inimestele südamele, et kui näete, et sõbrad ei maksa oma arvet, siis tuletage neile meelde, et selle peab maksma mööda saali jooksev teenindaja, mitte firmaomanik. Tugevat närvi, meie rõõmsameelsed ja toredad teenindajad!

Hea lugeja, kui ka sina töötad teenindajana firmas, kus töötajaid sunnitakse klientide külmi arveid kinni maksma, siis anna endast teada ja räägi oma tööst kommentaariumis või kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee !