Loomeinimesed pole rahul ministriga, kes ületas oma ebakompetentsuse läve juba Andres Mäe poolt Tartu kontserdimaja administraatori kohale upitatuna — avalikku konkurssi ju polnud.

Rahvas oma anonüümsetes ja alandavates netikommentaarides pole rahul selle raha suurusega, mis kulub sümfooniaorkestrile ja selle peadirigendile. Loodetavasti saadi raha vajalikkusest siiski aru, nähes kolmapäevases ETV „Ringvaates“ tegelikke ERSO tingimusi ja vajadusi.

Mina museoloogi ja kunstiajaloolasena tõstataksin siinkohal eelmainitud intriigi kõrvale ka arhitektuurimuuseumi direktori Karin Hallas-Murula vormikohase ümbervalimise — sisuliselt vallandamise. See joonistub selgelt ühte ritta kultuuriministeeriumi juba kümmekond aastat vana sisepoliitikaga (mida ei tohi segamini ajada kultuuripoliitikaga) — muuta kaadrimanööverdustega olemasolevad probleemid olematuks.

Tegelikult kaovad lihtsalt küsimuste püstitajad, küsimused aga jäävad. Nende küsimuste lahendamiseks puudub kogu ministeeriumi ametkonnal eesotsas kantsleriga aga igasugune initsiatiiv, ebakompetentsete ministrite missioonipüüdluste olematusest rääkimata. Piltlikult väljendudes ei peegelda paljuräägitud praeguse ETV „Riigimehed“ sarja peategelane mitte sotsiaalministrit, vaid just kultuuriministrit.

Karin Hallas-Murulat, kes muuseumi esimese juhi ja sisuliselt asutajana on selle muuseumi tänase seisu üles töötanud ja ka valmis ehitanud, võib pidada Eesti kultuuris muuseumijuhtide seas kõige tunnustatumaks ja läbilöögivõimelisemaks. Rääkimata nendest kultuuripoliitilistest legendidest, kuidas ta selle muuseumihoone ja institutsiooni üleüldse välja rääkis, aga eks sellest kirjutab ta ehk kunagi oma mälestustes. Arhitektid võiks teda igatahes selle eest kätel kanda.

Pole olemas teist muuseumijuhti Eestis, kes oskaks sõna võtta sellisel tasemel nii oma erialases, arhitektuurivallas, kui ka museoloogia teemadel. Seda alates uurimustest kuni ekspertarvamusteni. Ma arvan, et omas vallas kannab ta teatud mõttes välja võrdlust ka Neeme Järviga, ehkki kaalukusel ja tuntusel on suur vahe. Karin Hallas-Murula paneb oma asjalikus tagasihoidlikkuses mulle seda võrdlust kindlasti praegu pahaks.

Küsimused, mida ta on üles tõstnud nii ajakirjanduses kui seisukohavõttudena kultuuriministeeriumi siselistis, on selgeks tunnistuseks sellest, et inimene teab, millest räägib. Muidugi puhuti need seisukohad skandaalseks, kui ta taandas end Eesti Rahvamuuseumi uue hoone arhitektuurivõistluse eksperdi kohalt, sest võistluse tulemus oli lõppeks sama halb nagu see tänaseks selgunud on. Teise näitena võib tuua tema sõnavõtud Solarise keskuse teemadel, mis tõid talle kaasa endisest langevarjurist kultuuriministri Palmaru organiseeritud ennekuulmatu revisjoni tema juhitud muuseumis.

Hallas-Murula peaks olema eksperdina kultuuriministeeriumi poolt hinnatud nii arhitektuuri kui ka muuseumide alal, kelle arvamusavaldus oleks kõigile vaid õnnistuseks. Selle asemel on kultuuriministeeriumi eesmärgiks hankida oma vigu varjata aitavaid komisjone ja spetsialiste. Hallas-Murulat ning teisi spetsialiste aga tõrjutakse kõigist komisjonidest, tuues põhjenduseks vajaduse nii-öelda värske vere järele. No katsuge sellist sildivahetust soovitada Teaduste Akadeemiale, mille koosseisu üheks nominendiks esitati hiljuti ka Hallas-Murula.

Kõige hirmsama näitena võib ehk tuua tööõpetuseõpetaja haridusega Peeter Maureri palkamine muuseuminõuniku kohale, samas kui Maureri ainus kokkupuude muuseumiga oli mõned aastad tehnilise töötajana näituste riputamine Hallas-Murula enda juhitud arhitektuurimuuseumisse. Nüüd on ta muide ka sihtasutuses, mis valmistab ette ei-kunagi valmivat rahvamuuseumi.

Vältimaks edaspidiseid spekulatsioone, tahan meenutada, et olen ise üksteist aastat tagasi samade reformikate personalipoliitika ohver olnud, kui minister Kivi ja kantsler Allikmaa mul lahkuda palusid põhjendusega „Soovime näha kedagi võimekamat sellel kohal.“ Ma andsingi alla ning selle tulemusena oli aastaid Tartu Kunstimuuseumi direktoriks isik, kes pandi sellele toolile justkui sovhoosi direktor omal ajal — kunstist ei teadnud ta paraku ööd ega mütsi. Karin Hallas-Murula on minuga võrreldes aga erialaliselt hoopis kõrgemast kategooriast spetsialist, kelle kohta võiks hõigata juba meie riigi mastaabis „Talendid koju!“

Seni, kuni kultuuriministeerium jääb nii maja siseses kui ka endale alluvate asutuste personalipoliitikas subjektiivsete intriigide tallermaaks, tuleb sellest Eesti kultuurile ainult kahju. Väljavahetamist ei vaja ainult ebakompetentne minister, vaid ka kantsler. Kultuurialade esindajad teavad ju suurepäraselt, kes on nende seas sobiv arvamusliider, kellele oleks võimalik „auku pähe rääkida“ tegemaks seda rasket nõuniku või spetsialisti tööd.

Seni on võimalik jõuda ainult rahvaarvult meist umbes kaks korda väiksema ELi liikmesriigi Malta tasemele, kus umbes Muhumaa suurusel pinnal võiks ju sünergia ja koostöö olla parem, aga tulemuseks on majandusliku rikkuse kõrval vaid see, et nende suurim kultuurisündmus on järjekordne Eurovisiooni lauluvõistlus. Kas sellise Eesti kultuuri poole me püüdlemegi?