Alljärgnev kõlab ehk hästituntud vanana, aga ilmselt tasub ikka ja jälle üle kordamist, et meie kõigi elud ja suhted oleksid õnnelikumad ja täisväärtuslikumad.

Esmalt tuleks igaühel meist, kes me oma praeguse suhtega rahul pole, vaadata hetkeks enda sisse ja küsida: miks ma selle inimesega koos olen? Mis olid need otsustavad omadused, miks ma temasse armusin, millised kaalukausid said määravaks otsuse juures kolida kokku, abielluda? Mis on vahepeal muutunud, et kõik algne on tuhmunud?

Siinjuures aga ei maksaks teise poole süüdistamisega kiirustada. Paljud elutargad inimesed on väitnud, et paljuski on inimese õnn või õnnetus kinni tema enda mõtlemises ja selles, kuidas ta toimuvat võtab. Ehk siis: kui inimene mõtleb, et oleme juba viis aastat abielus olnud, nagunii on kõik nüüd tavaline, kirg ja lähedus hakkavad tuhmuma, siis nii saabki see tõenäoliselt olema.

Kui aga mõelda hetkeks teise külje peale: kas ma oleksin õnnelikum, kui minu kaaslast poleks minu kõrval, milline oleks minu elu täna ilma temata, ilma ühiselt koos veedetud ajata? Ja kui siis tõesti näib, et ilma oleks olnud parem ja õigem, ei maksaks ka vale otsuse pärast veel meelt heita, vaid mõelda sellele, et elus saadetaksegi meile erinevaid inimesi, kelle kaudu kogeda nii head kui halba, nii õiget kui valet; ülesandeid selleks, et õpiksime paremini tundma nii iseennast kui ümbritsevaid inimesi ja olusid ning saaksime seeläbi elutargemaks, teadvustaksime täpsemini oma soove ja püüdlusi.

Inimene, kes teab täpselt, mida ta tahab elus saavutada, oskab soovitu suunas ka kindlamaid ja otsemaid teid pidi liikuda kui see, kes sihitult eksleb ja juhusliku õnne peale lootma jääb.

Enne teineteise kiritiseerima asumist oleks hea mõelda ka selle üle, et meie partner, elukaaslane, abikaasa on olnud meie enda vaba valik. Suure tõenäosusega pole keegi ega miski sundinud neid kaht inimest paari heitma. See on olnud vaba, vastastikune otsus. Enne koos- või abielu algust on ilmselt olnud ka kurameerimise periood. See ongi aeg selleks, et õppida teineteist tundma, mitte niivõrd maja, auto ja rahakoti suurust, aga eeskätt teise iseloomu, suhtumist maailma asjadesse, harjumusi, igapäevast olemist ning meeleolusid.

Kui te kunagi tegite otsuse: jah, me sobime teineteisele niisugustena, nagu me just parasjagu oleme, ilma teeskluse ja valehäbita, siis ei tohiks ka hiljem olla põhjust enam näägelda ega kritiseerida. Muidugi on siinkohal oluline ka see, et juba algusest peale julgetakse olla teineteisega loomulik ning aus, ei püüta oma varjukülgi peita ega suuri sõnu teha. Sest millel üks hea suhe põhineb? Minu arvates on sel kaks peamist alustala: teineteise usaldamine ning vastastikune austus.

Usalduse all pean silmas jätta partnerile piisavalt vaba hingamisruumi, lasta tal olla omaette, teha omi käike, pidevalt pärimata, uurimata, manitsemata ning võid kindel olla, et ka teine pool laseb sul sedasama teha. Samuti on usalduse aluseks see, kui te lepite kokku kohustustes või ülesannetes, mille kumbki pool enda kanda võtab ning ta teebki seda, pidevat tänu või meeldetuletamist ootamata. Iseenesestki mõista ei tohiks usaldust kunagi kuritarvitada, sest kord juba kaotatut tagasi saada pole üldse mitte kerge.

Austus aga ongi ehk minu vastuse võtmesõna. See on seesama lihtne tarkus: võta teist sellisena, nagu ta on, näägutamata, etteheiteid tegemata. Ehk on hea alustuseks proovida läheneda probleemkohtadele nii: ma ju teadsin juba enne kooselu, et talle meeldib õhuti teleka ees õlut juua – kui ma leppisin sellega enne, siis kas ja mis on vahepeal muutunud, et ma enam seda taluda ei suuda? Või näiteks, et ma teadsin juba tutvuse algul, et ta pole suurem asi jalakeerutaja, seega pole mul nüüd ka enam õigust selle suhtes pretensioone esitada.

Ja veel üks pisike tähelepanek elust enesest: eeskuju on nakatav. Jällegi vana ja hästituntud tõde - kui soovid, et partner hakkaks käituma sinu soovitud moel, ole ise esimene, kes sel viisil toimib. Sinu positiivset eeskuju nähes hakkab ka teine varem või hiljem soovitud moel käituma või olema. See kehtib nii üht- kui teistpidi. Kui ikka igal õhtul teda ründad ja süüdistad, siis varem või hiljem hakkad sedasama ka tema poolt vastu saama. Kui aga lähed talle uksele kallistuste ja naeratusega vastu, siis võtku see aega nädalaid või kuid, ent ühel päeval tuleb ta ise sulle samasugusena vastu ja uskuge mind, ütlen puhtalt iseenese kogemusest - see aeg, see hetk, on ootamist väärt!

Usun, et igaüks meist soovib, et kooselus oleks ta igal õhtul koju oodatud ning hinges tahab igaüks olla õnnelik ja armastatud just sellisena, nagu ta loodud on. Võimaldagem siis teineteisele seda!