Elukestva õppe retoorika tuleb teha reaalsuseks
Hoolimata jõududest, mis viivad inimesi elukestva õppimise suunas, on reaalsus selline, et modernses maailmas, kus toimub üleminek teadmistepõhisele ühiskonnale, on ilmne, et töötajad, kes keelduvad tegutsemast või ei näe vajadust olla võimelised elukestvalt õppida, jäävad varem või hiljem tööturult kõrvale. Arvestades seejuures veel töö loomuse kiirete muutustega, peavad töötajad olema suutlikud sammu pidada pidevate muutustega ja olema kohanemisvõimelised. See aga eeldab neilt läbi õppimise kohanema uute teadmistega, mis on võtmeteguriks jäämaks ellu võistluslikus majanduslikus keskkonnas.
Oluline on muuta oma jäike arusaamu haridus-töö-pensionile jäämise jadas ja mõista, et on olemas ka võimalus teha teist ja kolmandat karjääri, mis tähendab olla orienteeritud pidevale enesetäiendamisele ja koolitamisele. Selle sisulised uuringud annavadki tunnistust, et küll vaevaliselt, aga siiski juurdub inimestes arusaam, et õppimine ei lõpe (üli)kooli lõputunnistuse või diplomi saamisega.
Ometi on ligipääs täienduskoolitustele praegu veel suhteliselt piiratud: õpivad jõukamad ning parema hariduse ja keelteoskusega inimesed ehk need, kes on niigi edasijõudnud. Töötud, eakamad, noored, madala haridustaseme ja piiratud materiaalsete ressurssidega inimesed osalevad võimaluste või motivatsiooni puudumise tõttu täienduskoolitusel märgatavalt vähem.
Vananev rahvastik seab üha noorematele suuremad ootused
Elukestva õppimise diskussioonis on vajalik arvestada ka rahvastiku kiire vananemisega, millest on saanud ülemaailmne probleem. ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt võib 2030. aastaks eakas elanikkond Eestis moodustada koguni neljandiku rahvaarvust. See tähendab, et vananev elanikkond seab omakorda suuremad ootused just nooremaelistele ning üha noorematelt oodatakse ühiskonda aktiivset panustamist ja vastutuse võtmist.
Seevastu on üheks kasvavaks probleemiks ühiskonnas just noorte suur tööpuudus, sest majandussurutise tõttu on kõige enam kannatanud just noored, kelle töötus on viimase kahe aastaga kasvanud üle viie korra. Kui 2008. aasta esimeses kvartalis oli noorte töötuse määr 7,5%, siis 2010. aasta esimeseks kvartaliks oli see tõusnud 40,6%-ni. Seega kujutab noorte tööpuudus endast suurt probleemi. Seda iseloomustab nende madal konkurentsvõime tööturul, mille üheks peamiseks põhjuseks on kindlasti puudulik töökogemus ja minimaalsed teadmised tööandjate ootustest: õigeagselt tööle jõudmine, juhiste korrektne täitmine, meeskonnatöö oskused, suhtlemisoskused, suutlikkus oma hoiakuid ja viha hallata, oma enesehinnangut täiustada jne.
Koolitused peaksidki seega õpetama, kuidas säilitada töökohta, täita tööandjate ootusi ja reegleid ning milliseid omadusi tööandjad eeskätt väärtustavad. Oluline on, et koolitus toetaks inimeste tööle siirdumist, kus oskusi ja teadmisi tuleks õpetada töö kontekstis, arvestades inimese valmisolekut asumaks tööle ja teadlikkust karjääri võimalustest.
Elukestva õppe kui idee muutmine tegutsevaks reaalsuseks
Võtmesõnaks ei ole mitte ülevalt planeerida või hallata elukestva hariduse ja koolituse süsteeme. Vajalik on pakkuda sidusaid võimalusi kõigile ühiskonnaliikmetele, et suureneks nende kohanemisvõime terveks elueaks koos erinevate stiimulitega ja edeneks nende arusaam õppimise vajalikkusest.
Peamiseks ülesandeks on kaardistada uued võimalused, muutmaks kasvav retoorika elukestva õppimise vajalikkusest tegutsevaks reaalsuseks. Samas vajab see tunduvalt tugevamat ja konkreetsemat koostööd avaliku- ja erasektori vahel. Vajalik on selge raamistik, et erinevad osalejad oleksid kaasatud — indiviidid, perekonnad, tööandjad, haridusasutused, ühendused, kes igaüks etendaks vajalikku rolli. See on ainus võimalus tulemaks toime ülekasvavate finantsprobleemidega, kuna riigi rahalised ressursid ei ole võimelised üksinda katma kõiki koolitusarveid.
Seega jääb üle loota nii avaliku- kui erasektori kasvavat vastastikkust konstruktiivset dialoogi ja ka erasektoripoolset vastutuse võtmist koolituste finantseerimisel, mis aitaks muuta ka viimaste aastakümnete jooksul elukestvale õppimisele loodud erinevad interpretatsioonid üheselt arusaadavaks nii poliitikutele, haridustöötajatele kui ka elanikkonnle tervikuna.
