Elatise nõudmine pani mehe lapsest hoopis rohkem hoolima!
Minu lugu pärineb aastakümnete tagusest ajast, kui rongaisadel oli Eestis hea elu ja mahajäetud lapsi seadus eriti kaitsta ei suutnud. Elatise summadki olid siis imepisikesed, isegi muude tollaste hindadega võrreldes. Lahutasin mehest, kes kõrgkoolis õppis ja kel kindlat sissetulekut ei olnud. Sain imekombel aja tasuta juriidilise nõustaja juurde (jah, sellised ametnikud olid tol ajal juba olemas) kes teatas, et kuna isal on töötu olemiseks objektiivsed põhjused, ei pruugi ma tema käest isegi seda toonast miinimumi, umbes 300 krooni, kätte saadagi. Pole mõtet üritadagi! Elatise hagi alustamine oli tol ajal tasuline ja nii ma asjast loobusin. Lootsin ka ise, et isa, keda elatise nõudmisega ei pinnita, hakkab oma lapsega vähemalt suhtlema. Enne lahkuminekut sai ta pojaga ju hästi läbi.
Paraku ei täitunud see minu lootus sugugi. Isa kadus meie elust nagu seep vannivette, ise lapsega kohtumiste vastu huvi ei tundnud. Mina helistasin aeg-ajalt ja tuletasin meelde: lapsel on sünnipäev, kas sa saad temaga kokku? Esimene september tuleb, kas sa tuled aktusele? Palusin, et ta hoiaks last siis, kui too haige oli, et ma ei peaks liiga palju hoolduspäevi võtma ja ülemuse pahameelt kannatama. Küsisin, kas ta võtab lapse jõulude või jaani ajaks enda juurde. Jne.
Suurem osa selliseid küsimisi said igatahes isa poolt eitava vastuse osaliseks. Tema ei saa, talle ei sobi, tal on kiire. Minu pealekäimisel sai poeg oma meessoost esivanemaga kokku heal juhul kaks korda aastas ja sedagi juhul, kui ma ise maksin kinni kõik kulud. Absurdne, mis? Tagantjärgi mõeldes oli see ju lausa alandav. Mina palun, et isa lapsega suhtleks, maksan kulud kinni, elatist ei saa, raskema kasvatustöö (kuidas käituda, kuidas mitte käituda, õppimine, haigused, rahaga ümberkäimine, jne) tegin kõik absoluutselt üksi ära, isast polnud ka kriiside korral abi loota.
Aastad aga läksid, laps kasvas, elu kallines, riigitöötajate palgad jäid ajale jalgu ja eks mina muutusin kalgimaks. Ühtlasi sain ma ka teada, et isal on juba aastaid korralik töökoht, kus ta teenib vähemalt sama palju palka, kui mina, aga muid ülalpeetavaid tal ei ole. Mingil hetkel otsustasin, et aitab naljast ja nõudsin lapse nimel isalt elatise sisse. Lõpuks ometi. Pärast väga pikka üksi rügamist. Kaotada pole ju midagi - isa niikuinii lapsega eriti ei suhtle.
Isa muidugi esimese hooga vihastas sellise jultunud nõudmise peale kohutavalt, sõimas koguni pojal näo täis, vaidlustas kohtus elatise summa, keeldus seda ka pärast väljamõistmist maksmast, kokkuvõttes oli see üks väga inetu elatisehagi. Ent pärast seda, kui kohtutäitur elatise lõpuks minu arvele jooksma pani, selgus ootamatult, et isa tahab lapsega suhelda, isegi rohkem, kui vaid kaks korda aastas. Üllatav lugu - niipea, kui rahad hakkasid laekuma, hakkasid isa ja poeg kokku saama peaaegu iga nädal ja mõnikord sagedaminigi. Mõtlesin seepeale, et vaat kus, oleksin pidanud juba varem nii tegema, oleks lapsel lapsepõlves rohkem isa tuge olnud.
Moraal? Ärge kartke elatist välja nõuda. Kui see suhteid rikub, siis on need niikuinii kehvad suhted, vabalt võib aga juhtuda, et see tuletab isadele meelde, et neil üleüldse on lapsed ja tekitab ka tahtmise lastega tegeleda. Isa, kes oma lapse heaolu eest hoolitseda ei taha, kuigi tal selleks oleks võimalusi, ei ole aga väärt, et temaga iga hinna eest suhteid säilitada.
