Elamislubade skandaalist: õhus oleks nagu „karvase käe” parfüümi
Jah, nad on IRL-i liikmed. Nn vasakpoolsete leeris mängitakse nii välja, nagu oleks sahkerdanud kogu IRL. Ometi oleks vaja säilitada selget pead ja objektiivsust ning vältida emotsioonide ülekeemist.
Kahjuks leidub praeguses veeklaasitormis liialt vähe poliitilist korrektsust, mõõdutunnet ja eriti kahetsusväärselt ka rahvuslikku solidaarsust. Seda oleks vasakpopulistlikelt rahvusepõlgureilt ka naiivne loota. Toob ju iga päev hulgaliselt näiteid, kuidas nad oponentidest „buldooseriga” üle käia püüavad.
Eriti näotu, kui ajakirjanikud ja politoloogid emotsioonitsevad ja erapooletusele – mis peaks nende kutse-eetikaga seotud olema – käega löövad. Üsna räigelt rikkus ajakirjaniku erapooletust näiteks Lauri Hussar 10. detsembri Vikerraadio saates „Rahva teenrid”. Teema ausa ja objektiivse hindamisega ei saanud hakkama ka politiloog Tõnis Saarts 12. detsembri Eesti Päevalehes.
On äärmiselt meelevaldne ja erapoolik, kui mõne kelmi süüd püütakse täies ulatuses laiendada erakonnale ja üritatakse poriga loopida isegi kogu rahvuskonservatiivset maailmavaadet. Hoidkem ikka kärbsed ja kotletid lahus! Kõige suurem süü lasub kolmel sahkerdajal, seejärel võiks mingil määral puudutada nende respublikaanset tausta ja kõige vähem on toimunu eest vastutav isamaalik tiib.
Mõned „kollased” sulesepad püüavad seda järjekorda vaata et lausa vastupidiselt serveerida.
Kui me ei taha oma riiki ja rahvast sisetülidega kahjustada, siis oleks hädavajalik, et poliitilised antipoodid rahuneksid maha ja asuksid eraldama teri sõkaldest. Polnud arukas siduda majandusminister Juhan Partsi paari erakonnakaaslase inetute tegudega.
Kahjuks ei saa seda öelda siseministri kohta. Kui Ken-Marti Vaher oleks vaid pool päeva varem ise hakanud ja kodukootud uurijast Mihkel Kärmasest esinenud paljastava avaldusega, oleks ta auga mängust väljunud. On raske uskuda, et ta tõesti ei teadnud oma lähimate kaasvõitlejate vääritutest tegudest. Kui ei teadnud, siis ei sobi selline kanapimedus kokku tema ametiga. Sestap ei sobi Vaheril ega Kabritsal erakonna näo kujundamisel enam kaasa rääkida.
Kõiki süüdlasi (ka Kabritsat) tuleks karistada ja seejärel ei peaks kellelgi olema põhjust norida kogu erakonna kallal. Erakond on rahva ja riigi ühine väärtus, temaga on paljud sidunud enda lootused-ootused ja valikud ning kellelgi pole õigust lammutada konstruktsiooni ühe detaili pärast. Kui aga arvesse võtta kogu läänes silma hakkavat sallimatust ja alatuid intriige rahvuslik-konservatiivse poliitika esindajate suhtes, siis poleks põhjust eriti imestada, kui selguks, et poliitilise haisupommi lõhkemine just rahvuskonservatiivse erakonna keskel polegi juhuslik.
Igast erakonnast leiaks paar ahnet ullikest, kes kõhklematult roniksd lõksu, kui neile tulutoov (JOKK) plaan kõrvade vahele idanema panna. Pole välistatud, et mõni kõrgel ja kaugel pesitsev võimukeskus soodustab praeguse valitsuskoalitsiooni lagunemist ja meelepärasema-kuulekama seltskonna (kus mängu juhiksid sotsid) võimulepääsu. Nemad juba hoolitseksid selle eest, et kõik lääne hädad ka meid tabaksid. Et meie sündimust ei suurendaks enam nii tõhusalt vanemahüvitis, meil oleks suurem laenukoormus, meie talendikust ja ettevõtlikkust karistataks maksudega ja et Eestist saaks sama kiirelt väljasureva põliselanikkonnaga „salliv” homokultuslik riik nagu näiteks Holland, Rootsi, Taani, Hispaania jt.
Nüüd oleneb väga palju Reformierakonna aatelisusest, aususest, arukusest ja vastutustundest oma rahva ees. Andrus Ansipi viimased väljaütlemised annavad lootust.
