1.
Urmas Ott räägib pikalt ühe maamehega. Lõpetuseks viimane küsib: "Mulle väga meeldivad teie saated. Vaatan neid alati. Hästi räägite, mõnus kohe kuulata! Aga kus te muidu tööl käite?"

2.
Erki Nool on dramaatiliseks kujunenud võistluse lõpuks võitnud ja temast saanud Sidney olümpiavõitja. Kes ei mäletaks seda trianglit, mis toimus kettaheiteringi sees ja ümber?! Kuna Jaan Talts oli eelnevalt Noole ja üldse meie tippsportlaste kohta "krõbedalt" sõna võtnud, siis küsiti temalt, kas suured "jutumehed" on nüüd väärika tulemuse lõpuks ära teinud? Talts vastanud kuivalt: "Kui ma omal ajal võitsin, siis ikka kindlalt!"

3.
Vanaisa sünnipäev, laua taga istuvad tädid-onud, tädimehed-onunaised ja ka kolmas põlvkond, nende seas ka mina - viieteistkümne aastane. Laual on ka viin ja pitsid - öeldakse toost, juuakse tühjaks ja valatakse uuesti täis. Äkki pöördub "krutskeid täis" tädi minu ema poole, et mis ta siin nii kuri on, las poiss (mina) võtab ka pitsi kanget. Ema "teeb nägusid", teised vaatavad aga tunnustavalt: "Oled juba suur mees, võid siin tädide-onude ees küll ühe pitsi võtta, mis see mehele teeb". Mina tunnen mingit imelikku "santi" tunnet ja punnin vastu. Seda näeb ka vanaisa, kellel pits käes ja juba "samm sees" ning kes vaatab mind sellise imestunud vastuvaidlemist mittesalliva pilguga ja ütleb: "Mis nüüd siis?! Pole sa enne sisse sülitanud!!"...Laua ümbere sigines hulk pikki nägusid ja üks peedipunane nägu.

4.
Minu vanaema töötas sõjajärgsetel aastatel koorejaamas. Iseenesest mõista oli seal koort "lahedalt käes". Vanaema tegi tihti leivasuppi ning naabrilapsed käisid ka üsna sageli seda maiuspala - leivasupp ja kooresilm sees - söömas. Ega vanaema kade polnud - ta ise kutsus, kui need naabrilapsed lähedal asusid. Ükskord olla ta otsustanud neid mitte kutsuda. Toidulõhnad levisid ruumist lahtise ukse kaudu ka õue ja varsti olid naabrilapsed ukse peal ja jäid ootama. Tükk aega valitses vaikus, vanaema ei teinud väljagi - meelega, nalja viluks, et vaatab, mis saab. Lõpuks ei pidanud lapsed vastu ja teatasid peaaegu kooris: "Me sööme küll leivasuppi!"

5.
Seda lugu polekski jutustada, kui ei oleks olnud trepikojas juhuslikku pealtkuulajat - tädi Martat. Tema seda mulle ikka aeg-ajalt meelde tuletab. Olin esimeses klassis, meie kooli tuli uus tüdruk, minust kaks aastat vanem - tohutu vanusevahe sellises eas! Kuidagi sujus mul selle tüdrukuga rääkimine ja ühel õhtul kutsus ta mind juba koridori oma ukse taha ja see ei olnud veel kõik: ta olevat üksi kodus ja mina võiks talle lausa korterisse sisse külla tulla. Mina ei julenud, punnisin vastu vist nii, kuis jaksasin. Ja siis käratas "vana" plikatirts: "Mida sa kardad?! Ma ei ole ju päris naine veel!"

Hea Delfi lugeja, kirjuta meelde jäänud naljalugudest kommentaariumisse või rahvahaal@delfi.ee!