Eestlase suurim probleem on pangalaen
Arvatavasti on võimalik probleemi suurust ehk mastaapsust võrdsustada inimeste hulgaga, keda see probleem puudutab.
Tallinna probleemid puudutavad kahtlemata paljusid. Seal elab 400 000 inimest - põhimõtteliselt pool kogu rahvastikust. Ent paraku ei puuduta kõik Tallinna probleemid veel kõiki tallinlasi. Näiteks auklikud teed panevad muretsema eelkõige autojuhte. Savisaare-valitsus häirib ilmselt vähem kui pooli, kuna suurem osa on neid, kes on ta valitsema valinud (või vähemalt väga suur osa). Seega võib ehk need augu- ja muud mured Eestimaa probleemide esikolmikust välja jätta.
Probleeme on veel terve rida: laste vaesus (ja üldse vaesus), ebaaus poliitika, arstiabi kättesaamatus (ülipikad järjekorrad) ja arstide ebakompetentsus, hambaravi kallidus, töötus ja veel palju-palju muud.
Need probleemid puudutavad ilmselt suuremat osa eestimaalasi, kui mitte loota ja eeldada, et suurem osa siiski arstiabi ei vaja.
Muidugi on suureks probleemiks ka kuritegevus, kuid ilmselt ei puuduta see otseselt suuremat osa eestimaalastest, kui hrm välja jätta. Iga üksikjuhtum on ajakirjanduse abil eriti tugevalt esile kerkiv. Võrreldes mõne muu maaga ei ole me selles osas ehk kõige hullemas olukorras, ehkki iga üksik mõrv on muidugi hirmus.
Ka venekeelse rahvastiku probleemid on suured, aga need meid need muidugi ei huvita - meie oleme ju eestlased! Noh, eks venelastest vargad ja kriminaalid käivad närvidele, aga venelaste endi mured Eesti mured ei ole. Või on? Nendesse probleemidesse süübimine eeldab aga kõigepealt dialoogi ja ärakuulamist, et neist üldse aimu saada. Kui seda ei tehta, on varsti venelaste probleemid kõigi eestlaste probleemid.
Üle kõige peaks muret valmistama aga ilmselt väljaränne. Sellist rahvastiku vähenemist ei osanud ilmselt keegi ette ennustada, nagu on viimastel aastatel olnud. Meid on pea kolmandikku võrra vähemaks jäänud ja väljaränne aina jätkub.
Kuid väljaränne ei ole iseenesest probleem. Kui ei ole inimest, ei ole probleemi. Väljarändega kaasneb hulk probleeme nagu spetsialistide puudus, lahutatud perekonnad ja Eesti muutumine "mahajäetud külaks".
Kuid miks inimesed välja rändavad? Tööpuudus ei ole päris täpne vastus, sest lahkuvad ka spetsialistid, kelle teenetest jäädakse Eestis puudust tundma. Bussijuhid lähevad Soome ja asemele tuleb palgata poolasjatunlikud töölised. Rääkimata arstidest ja isegi õpetajatest.
Väikesed palgad on teine põhjus, kuid see ei ole ka iseenesest piisav põhjus. Kui väiksed need palgad siis on, et elada ei kannata. Kas 500 euroga ei ela Eestis ära? Kas see, et ei saa endale piisavat luksust lubada, on piisav põhjus, et jätta maha oma sõbrad, tuttavad, perekond, kodumaa?
Ei, üksnes elu nautimise soovist nii suuri ohvreid ei tehta. Need mitusada tuhat eestlast, kes on lahkunud, on paljud olnud sunnitud selleks. Sõna otseses mõttes.
Ma tean paljusid inimesi, kes saavad 400-500 eurot palka ja saavad enam-vähem hakkama. Mina isegi kuulun nende hulka. Asi on selles, et meil ei ole pangalaenu.
Buumiajaga võrreldes on langenud oluliselt nii palgad kui vähenenud töökohad. Kel töö alles, saab ilmselt oluliselt vähem palka, pangalaenumakse on aga buumiajaga sama. Nii tekib iga kuu mitmesajaeurone auk, mille jaoks raha ei ole mitte kuskilt võtta. See on Eesti kõige suurem probleem: pangalaenud, mis on jäetud inimeste maksta. Neist ei vabane isegi siis, kui ostetud kinnisvara ära anda: selle hind on sedavõrd langenud, et pärast müüki jääb suur osa tollasest hinnast veel maksta.
Inimesed, kes võidelda või lahendust leida ei suuda, on sundseisus. Eestis on rohkem enesetappe, kui endale ette suudame kujutada. Suur osa neist on sooritatud muuhulgas ka majanduslikel põhjustel. Soome tööle minek on selle kõrval väike probleem: need inimesed on riigile maksumaksjana igaveseks kadunud. Ehkki see on inimese kaotuse puhul üks väiksemaid muresid, on see riigile kümnete ja sadade inimeste huku puhul puht majanduslikult surmav löök.
Pangalaenudega tuleks midagi ette võtta. Kui mitte, on see ohuks kogu riigile. Ehkki probleeme on veel, on just laenuorjade rohkus kõige teravam hetkeprobleem. Ja see puudutab meid kõiki: kes meist ei teaks kedagi, kes on välismaale tööle läinud? Suuremal osal neist oleks võimalik kodumaal ära elada või hakkama saada, kui ei oleks pangalaenu. Viimase olemasolu ei jäta aga isegi valikut.
Kuidas seda probleemi lahendada? Sellele on lahendus: panku ei pea iga hinna eest kaitsma ega elus hoidma. Ühe väikese rahva eluspüsimine on märksa olulisem!
