Reisides ei pööra ma kunagi rõhku toitlustuse olemasolule. Esiteks oskan ma isegi väheste vahenditega hea söögi valmistada. Teiseks on need hotellide pakutavad söömaajad heal juhul ainult igavad, tihti suhteliselt mõttetud. Eriti käib see hommikusöögi kohta.

Varemgi Kreekas rännanuna lootsin vähemalt, et ka seekord pakutakse seda imemaitsvat jogurtit meega. Viimane oli tõesti laual. Juust oli normaalne, pigem isegi hea. Sink, no see teadagi pole üheski vahemereäärses kohas suurem asi. Ilmselt pole erandiks ka Joonia mere saared. Mäletan, et ka Kefalonial meenutas sink mulle pigem halli riidelappi. Munapuder mulle maitses. Tõsi, see oli vähe võõra mekiga, aga kaldun arvama, et see tulenes kitsepiima kasutamisest. Ütleme nii, et nälga ju ei sureks. Tükike arbuusi anti ka. Viimast oleks muidugi söönud rohkem, lihtsalt imemaitsev.

Aga see kõige olulisem, nimelt kohv, oli lihtsalt kohutav! Vähe sellest, et piim maitses, mhmm, no ma ei tahaks nagu otse öelda, oli kohv hullem kui kohvipesuvesi. Ometi veendusin ma veel samal päeval, et Korful on väga lihtne saada äärmiselt maitsvat kohvi.

Esimene võimalus on automaadid, mis vaid euro eest jagavad kohvi nii jääga kui ka kuumalt. Mõlemad variandid on kosutavad ja head. Iga endast lugupidav söögikoht pakub aga paarieurost Korfu cappuccinot, mis viib lausa keele alla. Ei saagi aru, kuidas ühe asja võib nende kummalise konsistentsiga piim ära rikkuda, teise lihtsalt jumalikuks muuta. Ühesõnaga, hotellis söömisele ma seal ei panustaks.

Astusime aga lähimast supermarketist läbi, ostsime arbuusi, õlut ja veel pisut nänni, viskasime need koju külma ja asusime teele.

Esimene sihtkoht oli Rodast umbes 16 kilomeetri kaugusel asuv Kassiopi. Sõiduaeg üks tund. Mitte et tee raskesti läbitav oleks. Tegelikult oli see isegi väga hea, aga tüüpilise naisena unustasin mina ikka midagi maha, nimelt pusa ja hoolimata sellest, et väljas oli 28 kraadi sooja, tundus ilm mulle jahe. Tüüpilise mehena meenus mõnele, et on vaja tankida, alles siis kui olime bensukast mööda tuhisenud. Igaks juhuks keerasime tagasi, sest nende bensiinijaamadega on seal mail nii nagu on. Mitte et neid pole, aga nad on vähe ootamatutes kohtades.

Ega sest hullu olnudki. Tänu sellele edasi-tagasi tiirutamisele saime teada, et peale suurt ristmikku ei jätku mitte meie ajutine kodulinn Roda, vaid algab praktiliselt kohe teine linn Acharavi. Eestlase jaoks vähe segadusseajav - oleme ju harjunud, et iga asula vahel haigutab tükk tühja maad.

Lõpuks Kassiopisse jõudes, olime näinud jälle tohutult kauneid vaateid rannale ja mina aru saanud, et ka see päev möödub mul mägedes. Ilus, aga minu jaoks väheke hirmus. Eks ma ole oma saatusega leppinud. Mida kõige rohkem kardad, seda ikka saad.

Mingis mõttes meeldis mulle Kassiopi enim. Ei teagi, kas oli asi turistide vähesuses või muidu vaikses hommikutunnis. Lihtsalt tundus oma tööhoos kohalike sagimisega kuidagi ehe. Aga nälg tahtis jälle silmanägemise kallale minna. Küllap oli selles oma süü ka võrratutel aroomidel, mis igast teisest poeuksest välja nõrgusid.

Silti kirjaga "home-made pie", märkab Korful üsna sageli. Ja seda, kui väga kreeklased magusat armastavad, teate küllap teiegi. No ausalt, mul ei lähe need pekstes ka alla. Midagi nii imal-lääget-magusat süüa on ikka tõsine piin. Ja üldse, kui juba minu hambad sellesse massi kinni jääma kipuvad, vahel on lausa tunne, et kogu see kitt sikutab kikud lihtsalt suust, siis oleks vist mõistlik nende toodete juurde panna hoiatus: proteesidega mitte närida!

Lõhnavad need asjad suurepäraselt ja kuna ma juba tean, et kreeklane oskab küpsetada ka vägagi maitsvaid soolaseid pirukaid, astusime aga järjekordsesse marketisse sisse. Kaks õlut, kaks pirukat, arve 5 €. Kerge eine kahele, ainult et minu juustupirukas nägi välja nagu väiksemat sorti pizza ja lihapirukale, millest ma maitsmiseks ampsu haukasin, oleks mahtunud vähemalt kolm meie kodumaist. Hullumaja! Ma ei saa aru, kuidas need kreeklased nii saledad püsivad.

Tõsi, mina seal sadamakail jalgadega vees solistades ja einet nautides end väga saledana enam ei tundnud ja kogu pirukas sisse ei mahtunud. Tuvisid polnud, hulkuvaid kasse ka mitte, seega pakkisin ülejäägi paberisse tagasi ja panin tagavaraks. Vaatasime väheke, kuidas kalurid paatides askeldavad. Juhatasime turistidele teed - ilmselt olime vägagi kohalike logardite moodi ja asusime siis uuesti teele.

Nüüd oli järgmine eesmärk leida rand, kus siis sooritada kohustuslik päevitamissessioon. Viimane meil ei õnnestunudki, sest mina lihtsalt ei viitsinud, küll aga käisime kolmes rannas ujumas. Ära sai maitstud Kalami, Barbati ja Gouvia ranna vesi. Kõikjal ühtmoodi soolane, kohe väga. Neile, kes armastavad vees lonkida, ütlen otse: ostke omale rannakingad, maksavad teised seal 12 € aga on ka seda väärt, sest muidu on vette saamine ikka väga valus ja piinarikas. Pealegi on sealsetes kivistes randades rohkesti ilusaid, aga vastikuid tegelasi. Merisiilik jääb ilmselt nii söögilaual kui jalga astudes pikaks ajaks meelde. Viimast oleks parem mitte proovida, söögiks aga püütakse neid vaid talvehooajal. Miks, seda ma tõesti ei tea. Ilmselt on nad soojaga mürgised, mida võivad tõestada ka teie paistes ja valutavad jäsemed.

Kui kaks esimest randa jätsid mingigi mulje, eelkõige oma pisut ekstreemsete linnast randa laskumistega, siis Gouvia osutus kõige trööstitumaks. Ja mitte ainult kivine rannariba, vaid kogu see täiesti tavaline, selline sada korda nähtud ilmega linn. Päris kahju oli kassmaalastest, keda turismifirma just sinna paigutab. Samas, ega ma nüüd seda linnakest nii üksi-pulgi uurinudki. Mind ju vaevas jälle nälg.

Otsustasime, et teeme südamed, või siis pigem maod kõvaks ja väldime oma lemmiksööki gyros kebabi. No ausalt, kreeklased ikka oskavad seda maitsvalt teha ja mind kohe sugugi ei huvita, et tegelikult liigitub see rämpstoidu kategooriasse. Õnneks leidsime ühe väikese taverna, kus parasjagu einet võtmas vaid kohalikud. Kui neile kõlbab, siis miks ei peaks meie ehedat kohaliku rooga maitsma? Minu moussaka maitses mulle täpselt nii kaua, kui pool otsa sai. Ülejäänut nosides lubasin mõttes, et ei söö enam kunagi aedvilju. Aga nii on see tegelikult alati. Täpselt sama tihti, kui ma Kreekasse saabudes jälle seda toitu proovin. Pastistada aga osutus üllatavalt maitsvaks. Muidu ma pastat ei söö, aga teise taldrikust on toit ikka maitsvam ja kui aus olla, siis need torud olid vähemalt keedetud. Lihast ma parem ei räägi, see oli nii mahlane ja pehme, et närida polnud vajagi.

Edasi otsustasime olla vähekegi kultuurihuvilised ja otsisime üles Achilloni ehk Sissy palee, kunagise Austria-Ungari keisrinna suveresidentsi. Pilet maksis mingi 5 €, mida pole kindlasti kohe palju. Milline vaade, kui kaunis ja armas loss! Ükskõik, kui laisk turist sa oled, nii palju peaks end ikka suutma päevitustoolist eemale vedada, et vähemalt see koht saarel üle vaadata. Uskuge, te ei kahetse.

Kell oli jälle viis saamas, seega aeg asuda koduteele. Viimane, see otsetee, oli meile juba täitsa selge ja ka kurvid hakkasid pähe kuluma. Umbes 40 kilomeetrit ja tunnike nagu lupsti. Tagasiteel otsustasime, et täna teeme kodus vaid kerge eine. Oli ju ees ootamas pidu. Nimelt lubasime esimesel õhtul, ikka ilmselgelt täitsa rumala peaga, oma uuele kohvikupidajast tuttavale Liisale, et tuleme laupäeval kindlasti tema suurele peole. Seal pidavat saama õppida kohalike tantse ja sööki-jooki pakutakse hommikutundideni.

Kuna mind päev läbi vaevanud näljatunne andis aga endast jälle märku, keerasime ikkagi marketist läbi. Otsustasin, et teen siis täna ise kreeka salatit. On teist siin juba söödud küll, mis see siis ära ei ole? Nähes meie üüratut korvitäit kaubaga, tänas mees, ilmselt peremees, kes kassas seisis, meid kogu südamest ja ülevoolavalt. Minu küsimusele, et mille eest, vastas ta lihtsalt ja ausalt: tänu meile teenib ta ju elatist. On, mida õppida või kuidas?

Salat tuli tegelikult ülimaitsev, kuigi ma kohandasin, mugandasin ja sättisin vastavalt oma maitsele ümber ja hommikul ostetud arbuus oli loomulikult täpp iile.

Maitsesime ka pisut kohaliku Korfu konjakit. Ega meid ei üllatand selle maitse sugugi, sest me teame: joo millisel Kreeka saarel tahes konjakit ja maitseelamus on kindlustatud. Heas mõttes.

Kokkulepitud ajal, kell kümme, jõudsime taverna ette ja oh üllatust, pidu käis täie hooga! Tegelikult hakkasid etteasted pigem lausa lõppema. Ei hakanud me Liisaga vaidlema, et kellel nüüd kellaajaga väheke puusse läks. Süüa ka nagu väga ei tahtnud, seega tegime viisakalt paar kohvi ja mõned tantsud ning hiilisime vaikselt minema. Ei, mitte koju, sest tegelikult on igas linnakeses aktiivne ööelu ja tantsukohti jagub igale maitsele. Meie külastasime sellel ööl viite erinevat ja ausalt, vahet polnud, oli see ööklubi, karaokebaar või pubi - kõikjal sai tantsida, palju ja kuidas tahes. Kahju ainult, et nad kohaliku konjakit ei paku, küll aga Metaxat, millest parim see viie tärniga. Seda enam, et meie ööklubis saab 5 € eest heal juhul vaid mahla.

Tantsimisega on seal maal pisut keerulisemad lood. Peotantsu nad ilmselt tihti ei näe, sealt ka ilmselt vaimustus meie vastu, aga üldse on mul tunne, et kreeklased nagu sellist paaris tantsu väga ei hinda ja pole ka hullu, kui naine koju jääb, sest kui seal maal mehed tantsima hakkavad, siis oi-oi!

Vanad inimesed nagu me oleme, ega ei jaksa ja nii me siis peale kahte kenasti käsikäes koju jalutasime. Patsutasime hoovil seisvat bagi, soovisime head ööd ja üritasime uinuda. Just nimelt üritasime, sest kusagilt rõdult hakkas kostma venekeelne lällamine ja naer. Mingid naised olid hoos.