Eestlanna Ghanas: paraku kõik lapsed ei saa õppida, paljudel pole isegi süüa

Maailmas pole paremat ametit kui õpetaja oma! Vaidlete vastu? Andke tuld! Rõõmuga argumenteerin ja kaitsen oma seisukohta! Lastega töö on küll raske ja väsitav, aga neilt saadud energia võimas ja emotsioon ülev. Need on vähemalt minu esimesed muljed tööst Aafrikas, Kongo küla lastega.

Kui täna kiriku juurde läksin, kallas vihma nagu oavarrest. Üldiselt, kui vihma sajab ja midagi ei toimu, siis tundub, et kõik on oma urgudes peidus. Nii said kõik lapsed kõhutäie naerda, kui ma läbi paduvihma suure vihmakeebiga nendeni jõudsin. Seelik tilkus, varbad lirtsusid, aga nägu naeratas. Mind ootasid ju särasilmad.

Tähekaartidega mängisime erinevaid õppemänge. Meenub üks naljakavõitu hetk. Üks poiss moodustas sõna B-O-O-S. Mina palusin siis selgitada, mida see sõna tähendab, mina sellist ei tea. Laps näitab näpuga minu pihta. Kohe kargas pähe mõte, et jeerum, ega ta ometi mõtle sõna BOOBS (tissid)? Siis aga palusin tal sõna hääldada ja sain aru, et ta mõtleb sõna BOSS! Ja teine poiss lisas: "He means boss, like teacher!" (boss ehk õpetaja).

Paraku kõik lapsed koolis käia ei saa. Õppimine on võimalus, mitte kohustus. Oma "töökabinetist" väljudes ehmatasin lehmakarja peale, kes sealsamas ringi asjatas.

Paraku olen juba kohanud päris mitmeid lapsi, kes küsivad süüa või raha. Nad näiatavad suu peale ja ütlevad "dii" (toit).